16 päeva puhkust tähendasid vaid üht: pakkisin seljakoti, broneerisin esimese öö majutuse Limas ning seejärel suundusin ilma ühegi plaanita, näpus vaid pilet ning raamat Lõuna-Ameerikast, reede õhtul väljuvale bussile Guayaquili(suurim linn Ecuadoris), et sealt järgmisel päeval edasi Limasse sõita. Teadsin vaid, et tahan ära näha Machu Picchu, Titicaca järve ning Colca kanjoni, kõik muu oli teisejärguline.
Limas veetsin vaid kaks päeva, esimese neist Miraflorese nimelises piirkonnas, mis on üks turvaliseim ala pealinnas ning turiste otsast otsani täis. Juba esimesel päeval näitas uudishimulik kohalik mulle linna ning kuulsat purskkaevude etendust. Kõigil kohalikel, kes päeval presidenti valimas olid käinud, oli üks sõrm templi värvist sinine (Peruus märgitakse lemmikkandidaat nimelt sõrmejäljega). Terve tee piirist Limani oli seega erinevaid valimisreklaame täis. Kui mujal maailmas riputatakse üles plakatid ja jagatakse valimiseelset nänni, siis Peruus kaetakse majade seinad, aiad ja muud vabad pinnad valimiskampaania loosungite ning kandidaatide nimedega. Just, need lihtsalt värvitakse iga kord üle. Seejuures on mõned usinad kohalikud oma maja seina katnud kirjaga, et ei soovi oma maja seinal valimisreklaami näha. Nõnda möödus terve tee läbi kõrbe ning üle mägiste kaljude, eemal kirjad Keiko ning Ollanta toetuseks. Hiljem Limasse sisenedes ei suutnud uskuda, et olen pealinnas. Ümbruskond meenutas Eurotripist tuntud Bratislava äärelinna, nagu üks sõber Iirimaalt Lima sissesõitu kirjeldas... J
Linna keskus oli aga hoopis erinev nagu ma teisel päeval erinevaid vaatamisväärsusi imetledes veendusin. Erinevalt Quitost, mis on Limast oluliselt väiksem, on Lima keskus laiali paigutatud. Linn ise on aga oluliselt puhtam ja kaasaegsema(osaliselt...) transpordisüsteemiga, Peruu on siiski ühe kiiremini kasvava majandusega riik Lõuna-Ameerikas... Peamistest vaatamisväärsustest külastasin ka näiteks kuulsaid katakombe, kus küll pilte ei lubatud teha, ent rõsked ruumid täis luukeresid ning veel avastamata käike olid kõhedust tekitavad.
Edasi sõitsin Cuzco’sse, linna mis on tuntud kui Inkade Impeeriumi pealinn ning kuuldavasti Lõuna-Ameerika külastatuim linn. Turistidest pungil, ent imeilus. Veidi võrreldav Cuenca’ga Ecuadoris. Inimesi on küll igalt mandrilt, kui mitte igast riigist, ent linna pisikesi tänavaidmööda ülesmäge suundudes võib veeta tunde nähes üksnes kohalikke oma päevatoimetusi tegemas. Kohalikul turul maksis lõuna (supp+praad+jook) 3.50 Peruu sol’i (~1 euro) ning tänavanurgad olid täis kohalikke, kes järgmisel nädalal algavateks Cuzco pidustusteks ettevalmistusi tegid. Inimesed olid äärmiselt külalislahked, nagu kogu Peruus, ning ilm kõrgusest hoolimata võrdlemisi soe.
Edasi suundusin Aguas Calientes’e nimelisse linna, mis on oma nime saanud kuumaveeallikatest, ent tuntud kui linn, kust pääseb seitsmenda maailmaime - Machu Picchuni. Rong oli puupüsti turiste täis, ainuüksi minu istmereas olid lisaks minule Inglane, Ameeriklane, Brasiillased ning Jaapanlased. Kuna 24 juulil tähistatakse 100ndat aastapäeva Machu Picchu avastamisest, siis on terve see aasta oluliselt külastajaterohkem ning 4 päevased inka rajad jalgsi matkajatele veelgi varem välja müüdud. Machu Picchu külastamiseks piirangut ei ole, ent inka rada võib päevas alustada üksnes 500 inimest. Samuti on piirang Wayna Picchu (’noor tipp’) otsa ronimiseks. Kuna rada on üsna kitsas ja ohtlik(mõned inimesed on rajal surma saanud) siin lubatakse üksnes 400jal õnnelikul sealt Machu Picchut imetleda. Selleks, et endale pääse lunastada tuleb kell 4 hommikul bussijärjekorjas seista (esimene buss väljub alles 5.30) või enne 6t omal jalal mäkke jõuda, umbes tund ronimist.
Hostelis kohatud reisiseltskonnaga Iirimaalt, Hollandist ning Uus-Meremaalt, õnnestus meil kõigil Wayna Picchu tempel saada ning veetsime hommikupooliku mäe otsa ronides ning varemeid imetledes. Kusjuures selleks, et mäe otsa pääseda tuleb enne kitsast koopast läbi pugeda – elamus omaette! Sellega me loomulikult ei piirdunud, hiljem jätkasime 1.5 tunnise matkaga kuu templini. Tagasi kadunud linna jõudes vedas kohalik giid meid kaks tundi mööda varemeid, hiljem matkasime veel inka sillani ja seejärel tagasi Aguas Calientes linna. Machu Picchu on täpselt niisama ilus nagu piltidelt paistab(kui mitte veelgi võimsam!) ja hoolimata sellest, et enamik hooneid on osaliselt või täielikult taastatud, on kohal oma võlu. Sulgemise tõttu jäi meil küll kahjuks Päikse värav nägemata, ent see-eest nägime päiksetõusu ning pääsesime Wayna Picchu tippu! Õhtul värskendasime end kuumavee termides ning edasi juba Ollantaytambosse.
Järgmisel päeval seadsin sammud soolaväljadeni. Kuna Uyuni soolavälja külastamiseks Boliivias aega ei jätkunud ning lisaks oli hetkel probleeme ka piiriületamisega, siis vähemalt nägin kohalikke soolavälju. Juba mitmendat kuud protestivad kohalikud Boliivia piiri lähedal Puno’s vee reostamise vastu ning seega on piir ning ka tee Puno’ni vahelduva eduga suletud olnud. Õnneks sel ajal kui mina Titicaca järve külastasin oli tee lahti ning saartele pääses ohutult. Üle 3800 meetri tõttu oli päiksest hoolimata väga külm, villased sokid, kindad ning päiksekreem hädavajalikud!
Titicaca järv on maailma kõrgeim laevatatav järv, seejuures ka Lõuna-Ameerika suurim järv. Järv on lisaks veel tuntud ujuvate saarte poolest, mis on tehtud järves kasvavatest taimedest ning ankruga järve põhja kinnitatud, et tuuled neid minema ei puhuks. Lisaks Uros’e saartele ööbisin Jaapanlase ning Argentiinlasega kohalikus peres Amantani saarel. Tubasi valgustas küünlavalgus, süüa valmistati saarel kasvavatest toorainetest ehtsal tulel, eukalüpt kööki meeldivat aroomi eritamas. Maitsvaim toit Peruus! Õhtul riietati kõik rahvusriietesse ning tantsisime kohalikke tantse. Elamus omaette J Järgmisel päeval sõitsime laevaga ka Taquile saarele. Saartele on iseloomulik see, et igal pühapäeval kehtestatakse saarel hinnad ning sissetulek jagatakse elanike vahel, samuti majutatakse turistid peredesse kindla skeemi järgi, et kõigile võimalus anda.
Tagasi Puno’sse jõudes levis kuulujutt, et teed on taaskord kinni ning Arequipasse, mis oli mu järgmine sihtpunkt, bussid ei väljunud. Õnneks sel päeval siiski veel väljusid ja hilisööks olin juba Arequipas, et siis varahommikul Colca kanjonit avastama minna. Kuuldavasti maailma sügavaim kanjon on tuntud ka kondorite poolest, kes rahulikult kanjoni seinte vahel lendlevad. Rahulik õhkkond ning kaunid vaated! Hiljem lõunat süües tuli välja, et olin Alpaca liha söönud... ei teadnud, aga maitses hea.
Õhtul seiklesin ühe Peruulasega Santa Catalina kloostris, tube valgustamas vaid küünlad. Hiljem paluti meid kohaliku reisisaate jaoks taustanäitlejateks, vastutasuks saime sealses kloostris elavate nunnade küpsetatud küpsetisi maitsta. Kunagi ei või teada kuidas päev lõpeb J
Jätsin ühe päeva ka Arequipa tundma õppimiseks, Arequipast kujunes Cuzco kõrval üks mu lemmiklinnadest Peruus. Mõnusalt väike linnakeskus, samas täis ajalugu ja valgeid hooneid(linn on tuntud kui valge linn, kuna enamik hooneid on valgest vulkaanilisest kivimist). Arequipas õnnestus mul lõpuks ka merisiga (siinne kohalike üks lemmikroogadest) ära proovida.
Reisi viimaseks sihtpunktiks jätsin Huacachina, laguun keset kõrbe, mis on tuntud liivasurfi poolest. Üsna meeldiv oli vahelduseks kindad ja villased sokid kotti jätta ning lühikeste riiete väel sooja päikest nautida! Nagu ka kõik teised Huacachinasse rändajad broneerisin kohale jõudes ekskursiooni kõrbesse, 2 tundi täis ekstreemsporti. Kõigepealt veeti meid lahtise autoga mööda liivaluiteid(meenutas mõnda lõbustuspargi atraktsiooniJ) seejärel sõitsime kõhuli mägedest alla ja hiljem imetlesime päikseloojangut. Mäed olid kohati nii kõrged ja järsud, et osa mäge ei paistnud, kiirused seega suured ning juhtivus peaaegu võimatu. Kõigile meeldis! J
Järgnevad üsna mitukümmend tundi veetsin taaskord erinevates bussides filme vaadates ning aknast paistvaid vaateid imetledes ja nõnda kuni Quitoni. Taaskord lõhkes bussil rehv, seekord siis keset kõrbe... Kohalikud olid kõik paanikas, eeldates, et kindlasti tuleb keegi ja röövib meid paljaks. On ennegi nii Peruus, Ecuadoris, Kolumbias kui ma muudes ümbruskaudsetes riikides juhtunud. Mina keerasin aga teise külje, lootsin parimat ning magasin edasi. 5 kuud Lõuna-Ameerikas on mind ilmselt rahulikumaks muutnud, rääkimata sellest, et plaane siin teha on praktiliselt võimatu. Tagantjärgi mõeldes kujunes mu plaanivaba reis nii nagu ma oleks plaaninud J Reisiseltskonnaks siis seekord uudishimulikud ning abivalmid kohalikud, õed Inglismaalt, Iirlane, sõbrannad Hollandist, Austraallane, Ameeriklased, Argentiinlane,Uus-Meremaalane, paar Austriast, Ungarlane, Jaapanlane ja paljud teised. Vahvad reisikaaslased ja unustamatud seiklused! J
L.
 |
| Bienvenidos al Peru! |
 |
| Lõputu kõrb/Endless desert |
 |
| Lima |
 |
| Lima, Plaza de Armas |
 |
| Lima |
 |
| Cuzco |
 |
| Cuzco |
 |
| Cuzco |
 |
| Cuzco |
 |
| Cuzco |
 |
| Kogunemiskoht, Aguas Calientes/The meeting point, Aguas Calientes |
 |
| Aguas Calientes |
 |
Peaväljak, Aguas Calientes/The main square, Aguas Calientes
 |
| Machu Picchu järjekord/The queue for Machu Picchu |
|
 |
| Päiksetõus Machu Picchus/The sunrise in Machu Picchu |
 |
| Machu Picchu, kondori kujuga/Machu Picchu, in the chape of a condor |
 |
| Koobas, kust läbi ronisime/The cave we had to go through to reach the top of Wayna Picchu |
 |
| Machu Picchu põllud/The fields of Machu Picchu |
 |
| Ehitus/Construction |
 |
| Uus-Meremaa, Eesti, Holland, Holland, Iirimaa :)/New-Zealand, Estonia, Holland, Holland, Ireland :) |
 |
| Soolaväljad Ollantaytambo lähedal/Salt fields near Ollantaytambo |
 |
| Ollantaytambo |
 |
| Ulpivatel saartel/On the floating islands |
 |
| :) |
 |
| Ühelt saarelt teisele/From one island to the other |
 |
| Titicaca järv/Lake Titicaca |
 |
| Quinua supp ja tee kohalikus peres/Soup of quinua and tea at the local family |
 |
| Kohalik pere kelle juures ööbisin/A local family I stayed with |
 |
Loojang/Sunset
 |
 |
| Colca kanjon/Colca Canyon |
 |
| Põllud Colca kanjoni lähedal/The fields near Colca Canyon |
 |
| Santa Catalina |
 |
| Filmivõtted Santa Catalinas/Filming the travel programme in Santa Catalina |
 |
| Santa Catalina |
 |
| Arequipa |
 |
| Cuy |
 |
| Huacachina |
 |
| Huacachina |
 |
| Huacachina :) |
 |
| Mäest alla:)/Down the hill :) |
 |
| Huacachina |
16 days of holidays only meant one thing: I packed my bag, booked the accommodation for the first night in Lima and took a bus to Guayaquil(the biggest city in Ecuador). I had made no plans for my trip, the only thing I knew was that I was going to visit Machu Picchu, Lake Titicaca and Colca Canyon, everything else was less important.
I only ended up spending two days in Lima. The first one in Miraflores, one of the safest and most touristy areas in Lima, and the second one in the oldtown area. Everybody had one of their fingers covered in ink, because it was the election day and that’s how they marked their favorite candidate for the president. Thus I also saw lots of advertisements for the candidates on my way from the border to Lima. Interestingly the advertisements are not hanged up as in most other countries, but written on the houses, fences etc. Thats right, they repaint them for every election...thus some people have also written that they do not want their house to have a slogan on it. Therefore besides lots and lots of sand I also saw lots and lots of slogans in favor of both Keiko and Ollanta, the two candidates.
I couldn’t believe my eyes when we entered Lima. The surrounding area was more like the suburb of Bratislava from Eurotrip, like a friend from Ireland described it... J The central area was however very different as I was convinced during my trip to central Lima on the second day. It’s a lot more spread compared to the old town of Quito though, at the same time a lot cleaner and has a modern transportation system(well, at least part of it does...). Peru has one of the fastest growing economies in South-America after all... I saw all of the main sights as well as the famous catacombes full of bones and paths that are yet to be discovered.
I then continued my trip to Cuzco, known as the capital of the Incan Empire and also one of the most visited cities in South-America. It was full of tourists, yet marvelous! A bit similar to Cuenca in Ecuador. There were people from all over the World but nevertheless when walking up the hilly streets it was possible to spend hours being surrounded by only locals. Lunch at the local market(soup+main meal+drink) only cost about 1 euro and streets were full of locals practicing for the celebrations of Cuzco that were going to take place the next week. People were very hospitable like in all of Peru and the weather quite warm, despite the hight.
The next destination was Aguas Calientes(Hot waters), known as a town that has to be passed to get to the 7th World Wonder - Machu Picchu. The train was full of tourists, near me there were people from England, the US, Brazil and Japan. There are a lot more people visiting Machu Picchu this year because it will be 100 years from the discovering of Machu Picchu on 24th of July, thus the inka trails are also sold out with months if not a year of anticipation. There is no limit for the number of people that can visit Machu Picchu though, the only limitis are for the Inka trail(500 per day) and Wayna Picchu(Small Peak-400 per day). The limit for climing Wayna Picchu is because the trail is rather narrow and thus dangerous, some people have even died hiking up the peak. The small number of people that are allowed to hike up it each day has made it more attractive though and thus people queue up at 4AM to take the bus(the first bus leaves at 5.30AM) or hike up it at 5AM to be up before 6AM and get a permission to enjoy the view of Machu Picchu from the top of it.
I was one of the lucky 400, together with friends from Ireland, Holland and New Zealand I met at the hostel. We also hiked until the Moon temple, then hired a guide to show us the forgotten city and finally walked to the Inka bridge. Unfortunately we didn’t have time to visit the Sungate, but were happy to reach Machu Picchu by sunrise and be able to hike up Wayna Picchu! It’s a truly magical place, perhaps even more impressive than seen from pictures! After getting back to Aguas Calientes we then relaxed at the hot springs and it was time to leave for Olantaytambo.
Because I didn’t have enough time to go to see the famous Uyuni salt flats in Bolivia(also because the border had been closed due to some local protests), I decided to go and see some local ones instead. Not as impressive I’m sure, but still worth visiting J
Luckily the protests were over by the time I visited the islands on lake Titicaca, since the roads had been closed the previous week.... Titicaca lake is the highest navigable lake in the World and also the biggest lake in South-America. Due to 3800 meters you will need gloves, woolen socks and sunblock to visit the islands, because it’s extremely cold, yet the sun is very strong. The lake is famous for the floating islands that are made of some plant that grows in the lake. The islands are then attached to the bottom of the lake with anchors not to have them blown away J I then stayed with an Argentinian and a Japanese at a local family on an island called Amantani. There was no electricity at the house, only candles, the food was made of the things that grew on the island - cooked on fire. The best meals I had in Peru! All the tourists were later dressed into traditional clothes and taught local dances. An intersting experience! On the second day we were taken by boat to Taquile island. The islands are interesting not only for the nature, but also for the communal life. The prices are set every Sunday, incomes divided between the people and tourists accommodated according to certain order-to give everybody a chance.
I was told there were no buses to Arequipa, my next destination, because of the riots when I got back to Puno. Luckily the buses did go that day and I could get to Arequipa by midnight to go to see the famous Canyon called Colca, told to be the deepest in the World. Also famous for the condors. A very peacful place with magnificent views! It later turned out I had eaten Alpaca meat for lunch, I had no idea, but it tasted good.
I then spent the evening wondering around the Santa Catalina monastery with a girl from Peru. Yet again no electricity in most of the rooms, only candles. We were then asked to act for a travel program they were filming at the monastery after which we could try some pastry made by the nuns who lived there. You never know how the day can end J
I also left one day for getting to know Arequipa, which turned out to be one of my favourite cities(besides Cuzco) in Peru. Arequipa has a pleasantly small central area, is full of history and white buildings(the city is known as the white city because most of the buildings are made some white volcanic stone). I also finally managed to try guinea pig, a local delicacy, in Arequipa.
Huacachina, a lagoon in the middle of a desert was my last destination. It’s a small town known for sand surf. I was happy to finally be able not to wear gloves and woolen socks and be able to enjoy the warm weather J I booked a tour to the desert for the evening and was taken around the sand dunes for 2 hours after which we slided down the mountains on sandboards. Some of the mountains were so high and steep that we couldn’t see part of it and thus slided down rather fast, but we all enjoyed it!
I then spent several dozen of hours on various buses enjoying films and nice views and so until I got back to Quito. One of the wheels broak again, this time in the middle of a desert...All the locals were panicking, saying that someone will rob us (it’s happened before in Peru, Ecuador, Columbia and other countries nearby...). I hoped for the best and fell asleep, I guess 5 months in South-America have made me a lot calmer, let alone made me realize it’s not worth making plans here. Which is why I just went to Peru, without planning. Luckily it all turned out as I would have planned J My traveling companions were this time from Peru, England, Ireland, Austria, the US, Hungary, Japan, New-Zealand, Argentina and from many other countries. Interesting people and unforgottable adventures! J
L.
