Jäi Quito lennujaamas interneti puudumise tõttu postitamata...
Kui kuus kuud möödusid kiiresti, siis viimased nädalad ekvaatoril said veelgi kiiremini otsa... Pilvede kõrguselt tagasi mere kõrgusele, mõtteis lahkumise kurbus ja koju naasmise rõõm üheagselt.
Eelviimasel nädalavahetusel avanes mul võimalus kaasa aidata Ecuadorist mujale maailma vabatahtlikeks minevate noorte ettevalmistava laagri läbiviimisele, mida ma juba nädalaid varem ette olin valmistanud. Ja laager toimus loomulikult hispaania keeles! Kolm päeva aktiivset tegevust Quito lähedal päiksepaistelises orus. 4 läbiviijat (Gina, Xime ja Hannes ja mina) ning 8 suurepärast osalejat. Seltskond oli kirju, 3 inimest minemas Saksamaale, 2 Šveitsi, 1 Prantsusmaale, 1 Inglismaale ning kõige kaugemaks sihtpunktiks Uganda.
Esmaspäeva hommikul, kui mina veel Cumbaya’s tegevusi juhendasin, oli Pille-Riin ja ta Leedu sõbranna Darja viimaks Boliiviast Quitosse jõudnud! Laagrist tagasi jõudes olid mu töökaaslased mulle ja Hannesele üllatuse ette valmistanud. Viisid meid tänutäheks vanalinna ühte imelise vaatega restorani, pärast mida ma jõudsin lõpuks koju, et mu väsinud ränduritega enne magama minekut veel veidi vestelda. Veidi veider oli esmapilgul näost näkku üle pea kuue kuu taas Eesti keeles rääkida J
Teisipäeva varahommikul tutvustasin neile mu Quito lemmikumat linnaosa, vanalinna! Hiljem käisime veel kloostris, mis ainult nüüd paaril nädalal avatud oli ja pidingi juba tööle minema. Pilar ja Darja jõudsid tol päeval veel vaid basiilikasse ja mõnda muuseumisse ning oligi aeg juba rannikule tagasi suunduda, et siis uueks töönädalaks tagasi Boliivia mägedesse jõuda.
Reedel oli mu viimane tööpäev. Sõin viimast korda töökaaslastega Cevichet ja oli aeg hüvasti jätta. Xime, mu Ecuadorist pärit töökaaslane kutsus mind hiljem enda juurde, nägin veel viimast korda ta imetoredat perekonda, sõime tamale ja humitasid ning suundusime Xime sõpradega salsat tantsima J
Hommikul ei saanud ju aga kaua magada, tuli viimasest päevast maksimum võtta. Jõudsin veel korra vanalinna, et presidendi paleed külastada, maracuya/naranjilla mahla juua ning empanadasid süüa ning Ximele head aega öelda L Pärastlõunal käisin veel palju kiidetud Casa de la Culturas ning kõndisin niisama mulle juba tuttavaks saanud tänavatel. Seejäärel jooksin kiiruga koju, et vihma käest pääseda. Ilm on siin nimelt ülimalt veider olnud. Kaua oodatud suve Quitos vist ei eksisteerigi. Suveks ilmub välja tuul ning viimastel päevadel ka vihm. Cajase rahvuspargis(Ecuadori lõuna osas) sadas ka lund ja oli -10 kraadi, enneolematu. Mu Boliivia sõbrad olid juba nädalaid rännanud, otsides päikest, seljakott täis rannakleite ja plätusid :D
Mu Ecuadori pere viis mind samuti viimasel õhtul veel välja sööma. Viimaks proovisin ära ka siinse kurikuulsa kuuma šokolaadi juustuga ja sõime kräsupead, mille ma nii töökaaslastele kui perele valmistasin kinnitamaks, et ka hapukoorest on võimalik magustoite valmistada J Ehkki kasutasin hapukoore asemel jogurtit, kuna siinne hapukoor on kas soola või sidruniga... Kräsupea komponendina ei kõla just kõige paremini.
Nõnda saidki mu viimased nädalad imekiirelt otsa. Hetkel lennujaamas istudes on mul lisaks pagasile kaasa võtta üks kohvritäis imelisi mälestusi ning imetoredaid tutvusi! Jään Ecuadori meenutama kui paradiisi, kui riiki täis imekaunist loodust, imemaitsvat toitu ning ülimalt toredaid inimesi. Ning otseloomulikult ei unusta ma naeru ja uusi kogemusi täis päevi koos suurepäraste töökaaslastega! Aitäh nende toredate kuude eest!
Aeg on edasi liikuda, ent loodan südamest, et mu teekond toob mind veel kunagi siia tagasi!
Lõpp.
L.
 |
| Valmistumaks reisiks ümber maailma :)/Preparing for the trip around the World :) |
 |
| Ütlused vabatahtlikkusest/Sayings about voluntary work |
 |
| Eelarvamused/Prejudices |
 |
| 3 päeva täis aktiivset osavõttu ning naeru! :)/3 days full of active participation and laughter! :) |
 |
| Parimate töökaaslastega: Xime, mina, Hannes, Gina (puudu Hanna)/With the best co-workers: Xime, me, Hannes, Gina (Hanna is missing) |
 |
| Koos Hannaga Soomest Quito vanalinnas/With Hanna from Finland at the old town of Quito |
 |
| Siis, kui Pille-Riin lõpuks Quitosse jõudis! :)/The day Pille-Riin finally made it to Quito! :) |
 |
| El Palacio de Carondelet |
 |
| El Palacio de Carondelet |
 |
| El Palacio de Carondelet |
 |
| El Palacio de Carondelet |
 |
| Viimane õhtu Ecuadori perega/Last evening with my Ecuadorian family |
 |
| Kräsupea :) |
I never got to post it, because there was no Internet at the airport...
If six months passed by rapidly, then the last couple of weeks on the Ecuator passed by even faster... From the cloud level back to the sea level. A combination of sadness of leaving and happiness of returning home.
I was lucky to be given a chance to help with the facilitation of a pre-departure camp during my penultimate weekend here, which I had already been preparing for weeks. It was of course held in Spanish! Three days full of activities at a sunny valley near Quito. 4 facilitators (Gina, Xime, Hannes and me) and 8 great participants from Ecuador, 3 of whom will be going to Germany, 2 to Switzerland, 1 to France, 1 to England and 1 to Uganda.
Whilst I was still in Cumbaya, facilitating activities for the last day, Pille-Riin and her Lithuanian friend Darja had finally made their way up to Quito, all the way from Bolivia! My co-corkers had organized a surprise for me and Hannes though, we were taken to a restaurant with a great view at the old town to celebrate the end of our voluntary service. After the dinner I finally got home to see my tired traveling friends and speak some Esonian face-to-face, for the first time in six months. J
We woke up early the next day and headed to my favorite neighbourhood in Quito-the old town! We then wondered around a monastery which has only opened for some weeks and it was already time to go to work. Pilar and Darja headed to the basilica and some museums, a busy day before they took a bus back to the coast at night.
Friday was my last day at the office. I ate one last Ceviche with my co-workers and it was time to say goodbye. Xime kindly invited me to her place to eat some tamals and humitas with her lovely family after work. After some typical Ecuadorian food it was time to gather with Xime’s friends and go to dance some salsa! J
I didn’t allow myself to sleep much the next morning, it was my last day in Ecuador after all. So I made one last trip to the old town, finally managed to enter the presidential palace, drank some maracuya/naranjilla juice and ate empanadas and it was already time to say good-bye to Xime L I then went to Casa de la Cultura, which had been recommended to me by various people and it was really wort the trip! Some more wondering on the streets that had become so well known to me , one last frozen(yes Xime, I finally got one! :) )and I was forced to run home, not to end up completely wet because of the rain as I had a few days before. I was finally toldth at there is no summer in Quito. Summer means wind and as my last days showed, also rain. It had even been snowing in Cajas National Park(in the southern part of Ecuador) for the past week or so, and there’s -10 degrees. Unbelievable! My friends from Bolivia had been traveling for weeks, hoping to find some sun to be able to finally wear summer dresses and flip-flops :D
My Ecuadorian family also took me to a restaurant for my last evening. I finally had a chance to try the famous hot chocolate with cheese after which we ate some cake I had made both for my family and co-workers to prove that it is possible to make cakes of sour cream J Even though I used yogurt instead, as the local sour cream has either salt or citric acid in it, not the best combination for a sweet cake...
And this is how my last weeks came to an end. Now, sitting at the airport, on top of my luggage I have a baggage full of great memories and unforgottable contacts to take with me! I will always remember Ecuador as a paradise, as a country full of magnificent nature, delicious food and great people. And of course I will never forget my days at work with the best co-workers, days always full of laughter and adventures. Thank you for the wonderful six months!
It’s time to move on, but I hope I will make my way back to Ecuador one day!
The end.
L.
No comments:
Post a Comment