Fanesca

Lihavõtted on Ecuadoris tähtis püha, terve nädal toimuvad erinevad pidustused ja tseremooniad. Sel nädalal ei sööda punast liha ning üks traditsiooniline roog, mille lõhn täidab kõiki restorane ja mida mõned pered siiani kodus valmistavad, on supp nimega Fanesca. Fanesca koosneb kõrvitsast, sambost, 12nest (12ne jüngri auks) oast ja teraviljast ja soolatud tursast. Kõik koostisained keedetakse piima ja juustu segus, kaunistuseks on küpsetatud banaanid, muna ning maitsetaimed. Fanecsa on seega rohkem nagu kaste ja seejuures ülimalt toitev.

Pärast Fanescat süüakse tavaliselt kartuliputru erinevate lisanditega ning magustoiduks on viigimari juustuga (väga magus!). Üldse armastavad kohalikud magustoite juustuga kombineerida, kakao juustuga on üks levinumaid, aga müüakse ka näiteks jäätist juustuga. Võrdlemisi veider, ent juust on siin teistsugune kui Euroopas. Kollase juustu asemel on neil valge juust, millel ei ole väga tugevat maitset. Midagi mozzarella ja kodujuustu vahepealset.

Kuna minu Ecuadori pere austab väga Fanesca traditsiooni, siis varuti koostisosad juba nädal ette, protsess algas 2 päeva varem. Kõigepealt tuli osad oad ära keeta ja kaunad/kestad ükshaaval eemaldada. Igal perel on Fanesca valmistamiseks oma retsept, minu peres kasutatakse 12ne oa/teravilja asemel seitset, ent ka seitsmega on supp ülimalt toitev. Kuna protsess on pikk ja vaevarikas, kutsuti kolmapäeval sugulased ja muud tuttavad appi. Vahepalaks sõime maisipirukaid juustu täidisega ning porgandikooki. Nämm! Mina jäin ühisest Fanesca söömisest küll ilma, kuna veetsin järgnevad neli päeva vihmametsas, ent esmaspäeval sain siiski maitsta ja oli üllatavalt maitsev. Üldse on siin peaaegu kõik road väga maitsvad, Maria Teresa sõnul seetõttu, et kokkab armastusega J

L.

Minu koorida oli mais :) / I had to prepare corn :) 

Pallid Fanesca kaunistamiseks/Dough balls for decorating Fanesca

Maria Teresa

Anita - Maria Teresa 'sekretär'/ Anita - the 'secretary' of Maria Teresa

Porgandikook/Carrot cake

Fanesca

Easter is a very important holiday in Ecuador, the whole week is filled with various celebrations and ceremonies. People don’t eat red meat during the holy week and a traditional dish is soup called Fanesca which is served in all the restaurants and some of the families still prepare it all together. Fanesca is made of pumpkin, sambo, 12 beans and grains (representing 12 apostles of Jesus) and salted cod. All of the ingredients are boiled in the mixture of milk and cheese and Fanesca is decorated with fried bananas, eggs and herbs. Thus Fanesca is more like a sauce and it’s very filling.

The second dish after Fanesca is usually mashed potatoes with side dishes after which comes fig with cheese (extremely sweet!). Combining desserts with cheese is rather common here, the most known is hot chocolate with cheese, but some places also sell ice-cream with cheese. A bit strange, but cheese is different from European cheese. It’s white and tastes like a mixture of mozzarella and cottage cheese.

My Ecuadorian family has a long tradition of making Fanesca, thus the ingredients were bought a week ahead and the cooking process started two days before. Some beans and grains had to be boiled and shells removed. Every family has it’s own Fanesca recipe, in my family they only use 7 beans/grains instead of 12, but the soup is nevertheless very filling. We had the whole family and some more helpers over at our house, since the process of making Fanesca is rather long and difficult. We ate some corn pies with cheese and carrot cake and continued working. Although I missed the family fanesca eating as I was at the rainforest for 4 days, I had a chance to try it on Monday and it was surprisingly delicious. I have to admit that almost all the dishes are tasty here, Maria Teresa says it’s because she cooks with love J

L.

Lihavõtted vihmametsas/Easter at the rainforest

Papagoid, miski iidne lind, tuukanid, kormoranid ja muud linnud. Tarantlid ning teised vähem või rohkem mürgised ämblikud. Töösipelgad, hiigelsipelgad ja kirurgsipelgad. Madu ja anakonda, ahvipärdikud ja kilpkonnad ja loomulikult piraajad ning kõik muud satikad ja elukad. Kõiki neid nägime nelja päeva jooksul, mil me lihavõtete eest Cuyabeno lodge’i põgenesime. Quitost 9 tundi bussiga ning seejärel 10 minutit paadiga, pisikesed majakesed, mõnus seltskond ja imeline ümbruskond!

Neli päeva täis päikest ja seiklusi... Juba majakesse sisenedes ootas meid ees tarantel, kes end ühele seinale oli sättinud. Olgu mainitud, et majal olid üksnes üksikud seinad, ukse asemel oli madal aed ning aknad puudusid. Nõnda niiskes ja soojas kliimas ei ole uksi ja aknaid lihtsalt vaja, kõik looduse hääled on majja seega kuulda ja tähed paisavad igasse toa nurka.

Esimesel päeval seiklesime mööda metsa, esimest korda pärast hommikusööki ning hiljem juba pimedas taskulampidega. Nägime kõiksugu satikaid ja muid elukaid, ka ahve, kes hommikuse söömise just lõpetanud ja puhkama asunud. Öösel kuulsime vaid hääli ja nägime ohtralt ämblikke, tirtse ja muid satikaid.

Terve teise päeva veetsime jõel kala püüdes, proovisime neljas kohas, ent vesi oli vihma võttu liiga kõrge ja vool kiire, seega kala me sel korral ei saanud. Vahva oli sellegipoolest.

Kolmandal päeval võtsime ette kõige pikema väljasõidu. Kõigepealt sõitsime kaks tundi allavoolu laguunini, kus nägime kilpkonni ja iidseid linde, käisime ujumas ja seejärel edasi juba traditsioonilisse kohaliku hõimu külla. Küla oli üllatavalt suur ja väidetavalt oli see üksnes üks osa sellest, teises osas on ka näiteks kool. Selles osas kus meie käisime oli üsna mitu maja ja eemal aed kus nad igasugu toiduaineid kasvatasid: banaane, jukasid, kakaod ja muud vajalikku. Külas lippasid ringi koerad, kanad ja anv nimega Nacho. Nacho on üks hellik, kes pidevalt kellegi kaelas tahab rippuda või kukil olles ühest küla otsast teise rändab J Korjasime kambakesti jukasid (juuri) ja suundusime kööki, et sellest leiba valmistada. Kohalikud vanavanemad, kellest üks oli 98 ja teine 99 (seejuures täie tervise juures) näitasid traditsioonilisi meetodeid kasutades, kuidas jukast leib valmib. Kõigepealt tuli juka koorida, seejärel riivida, edasi kuivaks pressida, läbi sõela sõeluda ning pannil pannkoogiks vajutada. Leib valmis ühegi teise komponendita, üllataval kombel hakkas puru kokku ja küpsetatud banaanidega maitses hea.

Kuna taevas oli päikseloojangus imelist tooni, otsustasime korra veel tagasi laguunile sõita, et seda ka järve peegelduses näha. Tagasi sõitsime 2 tundi kottpimedas, üksnes taskulamp teed näitamas. Au ja kuulsus meie giididele, kes meid elusalt tagasi lodge’i sõidutasid! Millelegi me õnneks otsa ei sõitnud, üksnes vesi kippus suure raskuse tõttu paati tungima. Tagasi jõudes sõime taaskord küünlavalguses õhtust ja vestlesime varaste hommikutundideni, et siis mõned tunnid magada ja hommikul uuesti kalale minna.

Kell viis olime juba maast lahti ja valmis piraajasid püüdma, õnne polnud aga ka sel korral...  Pärast hommikusööki seiklesime soos. Mõned meist ronisid puu otsa pärast mida me läbi muda sumpasime, sidruni lõhnalisi sipelgaid hea õnne tarbeks mööda käsi laiali hõõrusime, mingeid hapusid lehti närisime, roti suurust rohutirtsu ja kirurg sipelgaid nägime. Viimaseid kutsutakse nõnda seetõttu, et haagivad ülimalt tugevalt naha külge ja õmblevad haavu kinni.

Üleni mudastena tagasi jõudes hüppasime riietega vette, pärast mida sõitsime 300 meetrit paadiga ülesvoolu ja ulpisime päästevestidega tagasi majutuspaika. J

Pärastlõunal otsustasime korra veel kalale minna, kuna vesi oli ootamatult alanenud. Sel korral lõpuks ka näkkas, ehkki kalad olid liiga väiksed ja pidime nad vette tagasi viskama. Rituaal sipelgatega ilmselgelt mõjus J Lisaks nägime ka anakondat (umbes meetri kaugusel meist), keda väga sageli seal just ei näe. Lõppkokkuvõttes oli edukas ja meeldejääv reis! Aga las pildid räägivad enda eest.

Koju jõudsin kell 7.30 hommikul, pesin end puhtaks (vihmametsas tuli kraanist üksnes jõevett), sõin kõhu täis ja siis juba tööle. Uus töönädal on taaskord alanud, aeg möödub nii kiiresti...

L.

Cuyabeno lodge

Tarantel meie majakeses/Tarantula in our house

Liaanid/Lianas

Majakesed/The houses

Lebola/Relaxing area

Puu keset jõge/A tree in the middle of the river

Jõgi, vesi oli just sellist värvi/The river, water was brown

2 tunnise reisi algus/The beginning of our 2 hour trip

Lind/A bird

Rähn/Woodpecker

Laguun/The lagoon

Pärismaalaste külla jõudmas/Arriving at the indigenous village

Küla/The village

Nacho giidi seljas läbi istanduse minemas/Nacho and the guide walking through the plantation

Jukat pesemas/Washing the yucca

Riivitud juka tuli kuivaks väänata, vedelikust tehakse suppi/Crated yucca had to be squeezed to remove the liquid, which is used for making soup

Juka leiva küpsetamine/Baking yucca bread

Päikseloojang laguunil/Sunset over the lagoon

Soo-üleni mudas/Swamp-trying to get through the mud

Anakonda/Anaconda

Viimasel päeval oli jõgi peaaegu 2 meetrit madalam/The water was almost 2 meters lower in the last day

Parrots, some ancient bird, toucans, cormorans and other birds. Tarantulas and other more or less poisonous spiders. Working ants, giant ants and surgery ants. Snake and anaconda, monkeys and turtles and of course piranhas and all the other bugs and creatures. We saw all of these during the four days we spent at Cuyabeno lodge over Easter. First 9 hours by bus and then 10 minutes by boat, small houses, great company and amazing surroundings!

Four days full of sun and adventures... There was a tarantula already waiting for us as we entered our house, it just sat there and waited for us to scream. Also, the house had only a few walls, there was a fence instead of a door and no windows. They are just not needed in such a humid and warm climate, all the sounds of the nature and the stars could therefore be heard and seen from the house.

First day was filled with walks around the forest, firstly after breakfast and then at night with flash lights. We saw all kinds of bugs and spiders, also monkeys who had just finished eating and were resting. We only heard lots of sounds and saw spiders, grasshoppers and other bugs at night.

We spent the whole of Friday fishing on the river, we tried in four places, but had no luck because the water was too high due to the heavy rain the week before and the stream was also too fast. It was nevertheless great fun!

The longest trip was planned for our third day. We had to first drive down the river for 2 hours to reach the lagoon. We saw some turtles and ancient birds, went for a swim and then continued the trip to a tribal village. The village was a lot bigger than I thought it would be and apparantly it had a second part a bit further down the stream where there was a school. The part of the village we saw had quite a few houses and a garden where they grew all kinds of plants: plantains, yucca, cacoa and everything else needed. There were dogs and chickens running around and they had a monkey called Nacho. Nacho had to be in the middle of the attention at all time and he enjoyed driving around the village whilst sitting on somebody JWe picked some yucca roots and went to the kitchen to prepare yucca bread. The local grandparents, one of whom was 98 and the other 99 (completely heatlhy) showed us how to make it using traditional methods. Yucca had to be peeled first, then crated, all the water had to be squeezed out, the rest sifted through a collander and then pressed into pancakes on a pan. The bread was thus made only of yucca, surprisingly the crumb stuck together and the it was delicious with fried bananas J

We then decided to go to the lagoon once more because the sun was about to set and the sky looked really nice. After that we drove back for 2 hours, but this time in complete darkness. There was only a flash light showing the way and it was surprisingly enough for the guides to take us back up the curvy river. Incredible! We had dinner at candle light like every evening and spoke until the early hours after which we slept a few hours and woke up at 5 to go fishing again J Sadly there was still no luck with the piranhas...

We had a trip to the swamp after breakfast where some of us climbed up a tree, after which we sloshed through some mud, took part of a ritual with ants who smelled like lemons (for good luck), tried some sour leaves, saw a grass hopper as big as a rat and surgeon ants. They are called so because they hook extremely strongly to the skin and sew wounds.

We were all covered by mud when we got back and so decided to jump into the river with the clothes, after which we drove up the river for 300 meters and floated down with life vests. Lots of fun!

We decided to go fishing for the very last time in the afternoon since the water level was a lot lower than it had been for the first few days. We were lucky to do so because we finally cought some fish (even though they were so small that we had to let them go). The ritual with the ants obviously had an effect JWe also saw an anaconda about a meter away from us! Overall a very successful and memorable trip! But let the pictures talk for themselves.

I got home at 7.30 AM, had a shower (there was only river water coming from the tap at the rainforest), had breakfast and went to work. Yet a new week ahead, the time passes so fast...

L.

Trans Alfa ja teised bussid/Trans Alfa and the other busses

Üldiselt on linna keskus jalutuskäigu kaugusel, ent tööle ja kaugemale jõudmiseks tuleb tihtipeale ühistransporti kasutada. Bussidega on üldjuhul kõige lõbusam sõita, kes laulab, kes müüb midagi, piletimüüja muudkui hõiskab sihtpunkte J Kõigepealt tuleb aga bussi peale saada ja õigele bussile... Kuna elan ühele peatänavale üsna lähedal, siis möödub siit busse hulgim. Kõikide esiaknad on täis sildikesi, mis viitavad kuhu buss parasjagu sõidab (vaata pilti). Euroopaga võrreldes, kus bussid enamasti numbritega on tähistatud, on siinne süsteem üsna risti vastupidine. Seega, kuna tihti on praktiliselt terve esiaken igasugu sildikesi täis, on üsna tõenäoline, et selleks ajaks kui oled jõudnud kõikidele sihtpunktidele pilgu peale heita, on buss juba läinud. (Küll on hea, et nad siin hieroglüüfe ei kasuta J) Ja muidugi ei vaevu bussid tihtipeale peatuma, kui ma ainsana tee ääres meeleheitlikult vehin.

Üksikutel bussidel on ka kindlad peatused, kus nad peaksid peatuma, ent tihtipeale peatuvad mujal ja kui inimesi pole, siis peatusest sõidetakse kiiresti mööda. Kuna bussid peatuvad inimeste märguande peale, siis möödub terve sõit bussijuhi gaasi ja piduri vajutamise tempos, sejuures on uksed peaaegu alati lahti. Kinni hoidmine hädavajalik!

Istekohtadega saab siin ka alatihti nalja, kui buss just puupüsti täis ei ole (ükskord pidin Ecovia peale saamiseks uksest sisse jooksma, et inimesed veidi nihkuksid ja uksed sulguda saaksid) J Minu mäletamist mööda hõivatakse Euroopas esimesena aknapoolsed istekohad, siin on aga vastupidi. Kõik istuvad esmalt vahekäigu poolsetele istmetele ja selleks, et aknapoolse istmeni jõuda, tuleb inimestest sõna otseses mõttes ÜLE ronida JKeegi ei vaevu püsti tõusma ja istet pakkuma.

 

Üllatav on ka see, et kuigi Quito on miljonilinn töötab enamik busse üksnes 8.30 või 9ni õhtul. Väidetavalt seetõttu, et pärast seda on ohtlik. Seetõttu suletakse ka poed ja paljud restoranid juba 6, 7 paiku. Üksnes metroo buss töötab 10ni, trollid sõidavad 24H, ehkki varastel hommikutundidel on üks troll tunnis. Muul ajal tuleb taksoga sõita. Või jala käia.

PS: Avastasin veel ühe maitsva kohaliku roa - ’Muchin de yuca con queso’(juka pirukas juustu täidisega, kõrvale muidugi ’aji’ ehk vürtsikas kaste).

L.

Trans Alfa

The city center is relatively close to my house, only a short walk away, however, I usually have to use the public transport to get to work or anywhere further away. Busses are usually the most amusing to use, some people sing, others sell something and the ticket vendor shouts the destinations J The first thing to do is to stop the bus though and the right bus... Easy to do in Europe, where the busses are usually marked wiht numbers... Here in Quito there are no bus numbers, the front window is usally full of various signs that refer to destinations (look at the picture). Thus, because there are usually more than three signs, it is quite likely that the bus has already left by the time you finish reading them all (it’s great that they don’t use hieroglyphs J) And of course the busses do not always stop...

Some of the busses have bus stops where they should stop, nevertheless they usually stop somewhere else and drive past the bus stops if there are no or few people. The busses here stop only if someone insists on the bus stopping thus the bus ride means that the driver has to accelerate and break alternately, not to mention that the doors are almost always opened. It’s essential to hold on!

 

Another amusing thing is getting a seat, which is usually impossible (I once had to run into the Ecovia to make the people move a bit so the doors could close) J As far as I remember, people usually occupy the window seats first in Europe. It’s different in Ecuador, if I’m lucky I can have a seat by the window, but it’s essential to CLIMB over the person sitting on the isle seat to reach it J No one usually bothers to stands up to let you go by.

 

Another surprising thing is that even though Quito has 1.3 million inhabitants the busses only run until 8.30 or 9 PM. It’s supposedly because it is dangerous. That’s also why the majority of shops and restaurants close at 6 or 7. Only the metro bus runs until 10PM. Trolleys run 24H although there is only one trolley per hour past midnight. Thus it’s usually essential to take a taxy after 9PM. 

PS: ’Muchin de yuca con queso’(Yucca croquette with cheese) is another delicious Ecuadorian dish! (served with ’aji’ wich is a spicy sauce)

 

L.

Plaanid ja päike/Plans and the sun

Ecuador ja plaanid on kaks asja mis lihtsalt ei kuulu kokku... Inimesed on seetõttu ehk muretumad, ent midagi ette planeerida on peaaegu et võimatu. Kuna Quitos on ilm viimasel nädalal ülimalt külm ja vihmane olnud (’Abril-aguas mil’ ehk April-lõputult vett) siis otsustasime taaskord rannikule vahelduseks päikese kätte peesitama minna. Mõeldud-tehtud! Kõigepealt 1 tund trollis ja seejärel lõputud tunnid bussis. Esiteks jäi buss hiljaks, seejärel bussijaamast väljudes teatati, et kuna üks peamisi tunneleid on suure vihma tõttu suletud, peame ringiga sõitma ja kõik peavad $1 juurde maksma... pikka vaidlemist ei olnud, kui vaja, siis vaja. Nõnda kestis sõit Puerto Lopez’esse 9 tunni asemel 13 tundi. Bussijuht istus eraldatud kabiinis, muusika nii kõvasti kui võimalik hüürgamas. Ilmselt selleks, et magama ei jääks. Meie istusime muidugi esireas, vähemalt oli ruumi jalgu sirutada J

Üks sõpradest jäi bussist ummikute tõttu maha ja sõitis läbi ühe teise linna. Iroonia seisnes selles, et maksis vähem ja lõppokkuvõttes jõudis samal ajal kohale... Laupäeva hommikul oli ilm pilvine ja kohati suisa sajune. Õnneks lõunaks taevas selgines ja võisime rannas, võrkkiikedes lesides, värskeid mahlu nautida. Taustal vaid lainete kohin ja lapsed eemal jalgpalli mängimas. Rand oli peaaegu et tühi. Sagimine toimus kell 7 hommikul, kui taevas oli paksult linde täis ja käis äritsemine värske kalaga. Mitte just kõige meeldivam lõhn, mis müügilettide ümbrust täitis... ent kalu oli igas mõõdus, ühed lapikumad kui teised. See tähendas vaid üht- lõunaks tuli mereande süüa!

Ülejäänud päeva vedelesime rannas ja mängisime kaarte, mina ja Nicolai (Taanist) ootasime pühapäeva, et Isla de la Plata’le minna. Isla de la Plata on siin tuntud kui vaeste Galapagos, kliima ja linnud on samad mis Galapagosel, ka kilpkonni on võimalik õnne korral näha.

Pühapäeva hommik algas lausa suurepäraselt! Ilm oli imeline ning mina ja Ian (Saksamaalt) valmistasime ülimaitsva hommikusöögi - munapudru koriandri, tomatite, paprika ja sibulaga ning magustoiduks pannkoogid puuviljasalatiga. Kõik hostelis viibijad olid vaimustatud ja käisid ümber laua imetlemas J Saarele me sel korral aga ei jõudnudki... kuna laeva meeskond otsustas, et 4 inimest ei ole piisav ja et reisi Isla de la Platale sel päeval lihtsalt ei toimu. Nojah, mis siis ikka, ega muud üle ei jää, kui tuleb Galapagosele minna...

Ülejäänud päeva veetsime batidosid(jäätisekokteile) ja värskeid mahlu juues, võrkkiikedes õõtsudes ja lainetega võidu ujudes. Tagasi Quitosse ei tahtnud meist keegi tulla, kuna teadsime, et ees ootab vaid vihm ja külm ilm.

Sel nädalal teeme veel tööd, esmaspäevast teisipäevani toimub laager, kuna oleme siin juba pool ajast veetnud, ning kolmapäeva õhtul sõidame juba neljaks päevaks vihmametsa. Loodetavasti läheb kõik plaanipärasemalt kui sel korral J

Aga nüüd rüütlisaiu tegema! Kõrvale jäätis ;)

Tervitusi vihmasest Quitost,

L.

Kalaturg/ Fish market

Kalaturg/ Fish market

Müüjad lindudega võidu jooksmas/ Vendors trying to run from the birds

India?

Mõõn-täpselt nii tühi rand oligi :)/ Low tide-empty beach

Merisiil?/ Urchin?

Tänav randa/ A street to the beach

Võrkkiiged rannas/ Hammocks at the beach

Loojangut nautimas/ Enjoying the sunset

Loojang/Sunset

Loojang/Sunset

Hommikusöök :)/Breakfast :)

Maja meres on rannavalve/The house in the sea is for the coast guard

Pasta Bolognese praetud banaanidega/Pasta Bolognese with fried bananas

Hostel Sol Inn

Puerto Lopez võrratus õhtuvalguses/Puerto Lopez in magnificent evening light

Ecuador and plans are two things that just don’t go together... Perhaps people are more carefree as a result, but it’s extremely difficult to plan something in advance. It’s been really cold in Quito for the past week, they even have a saying ’Abril-aguas mil’ which means something like April-lots of water, thus it’s been raining almost non stop. So, we decided to go to the beach to finally see some sun and we did! An hour on the trolley followed by endless hours on the bus. Firstly, the bus was late and then as soon as we left the bus station we were announced that one of the main tunnels is closed due to heavy rain and thus we have to go around and pay $1 more as it would take longer... not much we could have done about it. So as a result it took us 13 hours to reach Puerto Lopez instead of 9. The bus driver sat in an isolated area and probably had the music on maximum volume not to fall asleep. We were of course lucky to sit in the first row J at least we had extra leg space.

One of our friends missed the bus, because there was so much traffic in Quito, and had to take two busses to get to Puerto Lopez. Somehow he managed to get there at the same time as us though, even though he left Quito 2 hours later... It was quite cloudy and it even rained a bit on Saturday morning, luckily the sun came out in a few hours and we could enjoy fresh juices laying in hammocks at the beach. Waves soughing at the background and children playing football  close by. The beach was almost empty, compared to 7 AM when there was a fish market. The sky was full of birds trying to steal the fish and the people were trying to buy the best sea food. The whole beach smelled of fish at that time and there were all kinds of them. This only meant one thing-we had to have seafood for lunch!

We spent the rest of the day playing cards at the beach, me and Nicolai (from Denmark)were already looking forward to Sunday because we had planned to go to Isla de la Plata. Isla de la Plata is known as the poor man’s Galapagos as it has the same climate and birds as on Galapagos, some of the lucky ones even see turtles.

We had a really great Sunday morning! The weather was perfect and I had prepared a delicious breakfast with Ian (from Germany). We made scrambled eggs with tomatoes, peppers and coriander and for dessert we had pancakes with fruit salad. All the people who stayed at the hostel were amazedJ But sadly we never made it to the island...because the boat crew decided that they will not go since there were only 4 people who wanted to join the tour. Oh well, it seems like I have to go to Galapagos then...

So we had a relaxing day at the beach instead, drinking milkshakes and fresh juices, swaying in hammocks and swimming in the waves. Perfect! None of us wanted to return to Quito, because we knew it had been raining the whole weekend.

We’ll have one more week of work and then it’s time for the midterm camp (I can’t believe it’s already been 3 months) on Monday and Tuesday and on Wednesday evening we will already be going to the rainforest for 4 days. Hopefully everything will go as planned this time J

I’m off to make French toast, with ice-cream!

Greetings from rainy Quito,

L.

Botaanikaaed, missa ja kolimine/Botanic garden, Mass and moving

Kuna mu perekond, kes pidi veebruari lõpuks Ecuadori tagasi jõudma, otsustas alatiseks oma teise poja juurde Italliasse kolida ning maja oli peaaegu alati tühi, väja arvatud majahoidja, kellega hommikupoolikud veetsin, otsustasin perekonda vahetada. Reede pärastlõunaks olin oma kotid kokku pakkinud ja õhtust sõin juba uue perega. Nüüd elan kesklinnale ja töökohale oluliselt lähemal, salsaklassid ja park on jalutuskäigu kaugusel ning busse ja muid transpordivahendeid möödub siit tosinaid.

Elan kolme daamiga - pensionärist ema (Maria Teresa) oma kahe tütrega (Martha ja Maria Augusta). Lisaks käib tööpäeviti koduabiline, keda Maria Teresa hellitavalt oma sekretäriks kutsub. Kõik kolm on erialalt õpetajad, noorim neist õpetab hispaania keelt. Suurepärane! Seetõttu on neil majas ka mõned vabad toad, sest mõnikord majutavad õpilasi, kes siia mõneks ajaks peatuma on otsustanud jääda. Nõnda on mul oma tuba eestoaga, oma isikliku vannitoa ja köögiga ning korrus kõrgemal on terrass. Terrassist üks aste veel kõrgemal on katusekorter, kus üks nende lapselastest, kes Belgias elab, mõnikord peatub. Muul ajal kasutab katusekortertit üks Maria Teresa poegadest, kes on kirjanik ja sinna oma ateljee teinud. Lisaks on majas veel kaks koera, kellest üks on pime, ning mõnikord käivad siin õpilased hispaania keelt õppimas, hetkel näiteks üks tüdruk Hiinast. Ühesõnaga on kõik väga kirju ja maja tavaliselt rahvast täis.

Kuna Maria Teresa kokkab nädala sees , sekretäri abiga, siis nädalavahetusel süüakse üldjuhul väljas. Sellele eelnevalt veedab Maria Teresa pool laupäeva juuksurist sõbranna juures, kes talle lokke keerab, et ikka nädalavahetuseks kena välja näha J Samal ajal käisin mina Maria Augusta ja Marthaga maja lähedal asuvas pargis ja puuviljapoes nädala varusid ostmas ning hiljem kohalikus supermarketis, kust me taksoga koju sõitsime (siin üsna tavaline). Pühapäeva hommikul, kuna päike paistis ja oli meeldivalt soe, otsustasime Maria Augustaga botaanikaaeda minna. Pühapäeviti on bussiga liiklemine Quitos veidi keeruline, kuna üks peatänavatest on suletud ja liiklemine lubatud üksnes jalgrattaga. Ja jalgrattureid oli palju! Lisaks on siin veel ’pico y placa’ autudele, mis tähendab, et vastavalt numbrimärgile ei tohi teatud päevadel sõita. Sellest hoolimata on tänavad aga tihtipeale musta suitsu täis ja sõita võib ükskõik kui vana liikumisvahendiga. Rikkamad muidugi soetavad ’pico y placa’ tõttu mitu autot, et piirangut vältida.

Pärast botaanikaaia külastamist otsustasin teistega kohalikule missale kaasa minna. Midagi eriti aru ei saanud, aga ega ma sellepärast sinna niiväga ei läinudki, rohkem seetõttu, et läksime ühte vanasse kirikusse mis asub kesklinnas ja mis on basiilikale sarnase arhitektuuriga. Peab tõdema, et seest oli kirik veel kaunim, kui väljast paistis! Pärast missat sõime lõunat. Mina sõin krevettidega cevichet, mis on üks traditsioonilistest roogadest. Külm supp, rohkem nagu kaste,  tomatite, sibula ja maitseainetega. Kõrvale paukmais, praetud mais ja banaanikrõpsud.  Maitses hea! Minu kiitvate sõnade peale lubas Maria Teresa, kellel kokaraamatu kirjutamine pooleli, mind mõni päev traditsioonilisi Ecuadori roogasid valmistama õpetada ja mina lubasin vastutasuks pannkooke ja rüütlisaiu teha J

Õhtul vaatasime kohalikke saateid ja rääkisime Eestist. 

Ah jaa, nägin siin paar päeva tagasi poes musta leiba, ent tol hetkel ei olnud aega osta. Eile tagasi minnes enam ei olnud L loodetavasti ei olnud see hooajaline kaup..

L.

Elutuba/ Living room

Söögituba/ Dining room

Teeserviis/ Tea set

Katusekorter/ Penthouse

Botaanikaaias/ At the botanic garden

Maria Augusta lehega, mille nimi on elevandi kõrv/ Maria Augusta with a leaf that's called elephant ear

Triibuline/ Stripes

Kakaopuu/ Cacao tree

Rusika suurune mardikas/ A beetle as big as a fist

Füüsalid/ Physals

Saiategu/ Bread making

Cyclo paseo

Kirik/ The church

As it turned out, my Ecuadorian family who was supposed to return to Ecuador by the end of February never came since they decided to move to Italy to live with their other son. So the house was almost always empty, except for the maid with whom I usually spent the mornings. Thus I decided it’s best if I change the family. I was all ready to go by Friday afternoon and had dinner already with the new family. I now live much closer to everything, salsa classes, downtown and some parks are just a short walk away and there are dozens of buses that pass my new home.

I live with three ladies, a retired mother (Maria Teresa) with her two daughters (Martha and Maria Augusta). We also have a maid who comes every weekday, who Maria Theresa caressingly calls her secretary. All three of them are or used to be teachers, the youngest of them teaches Spanish. Great! Therefore they also have a few spare rooms in the house since they sometimes accommodate students who decide to study Spanish in Quito and want to live with an Ecuadorian family. However, there are no students staying here at the moment, so I have my own room with a living room, my personal bathroom and kitchen and there is also a terrace on the roof. Next to the terrace there is a penthouse where one of the grandchildren, who now lives in Belgium, sometimes stays. One of Maria Teresa’s son’s, who is a writer, uses it in the meanwhile as his office. On top of that we also have two dogs, one of whom is sadly blind. Maria Augusta also gives classes to some students at home a few days a week, at the moment she teaches a girl from China. Thus the house is always full of people and there is always something happening.

Maria Teresa is the one who usually cooks during weekdays with the help of her secretary, thus the family tends to eat out during weekends to give her some rest. So Maria Teresa spends half of her Saturdays at her friends house who does her hair so that she would look nice for the weekend J Me, Maria Augusta and Marta went for a walk to a park and brought some fruit in the meanwhile, after which we went food shopping and returned in a taxy (very common here). We also wanted to go to a botanic garden, but unfortunately it started raining, so we had to postpone it until Sunday morning when the weather was perfect!

It’s a bit tricky to get to places by bus on Sundays since one of the main roads in Quito is only opened for cyclists and there are lots of them! Furthermore, there is a ’pico y placa’ system in Quito, which means that depending on the plate numbers some cars are not allowed to drive on certain days. Nevertheless there is always lots of traffic and you can drive no matter how old your car is. The rich, of course, own two cars to avoid ’pico y placa’

After visiting the botanic garden it was time to go to a Mass, I decided to join the others because they went to one of the most beautiful churches here, similar to the basilica in the old town. I didn’t understand much, but that wasn’t the point, I mostly went to be part of the tradition and to see the church. It was even more beautiful inside that it lookes from the outside! Then we had lunch, I ate ceviche with shrimps, a typical dish here. It’s a cold soup, more like a sauce with tomatoes, onnions and herbs accompanied with popcorn, toasted corn and banana crisps. Delicious! Maria Teresa, who is in the middle of writing a cookbook, promised to teach me how to cook typical Ecuadorian dishes one day and I, in return, promised to teach her how to make pancakes and french toast J

We watched some local programs during dinner, after which we spoke about Estonia.

Oh and also, I saw black bread in one of the supermarkets the other day, but I didn’t have time to buy it then. I went back yesterday and they had none left L I hope it wasn’t some seasonal promotion...

L.