El Teleferico

Pühapäeva hommikul tegin silmad lahti ja kuna päike paistis, siis otsustasime Telefericoga ühe Quito vulkaani otsa sõita. Mõeldud, tehtud! Lõikusime kiirelt papaia lahti, praadisime paar muna ning asusime teele. Sõitsime metroo bussiga lähimasse peatusesse ja asusime telefericot otsima. Miskipärast kinnitas üks juhuslik vastutulev kohalik, et loomulikult on teleferico lühikese jalutuskäigu kaugusel. Meil võttis see aga umbes 40 minutit, kuna iga pisemgi tõus võttis hingeldama. Quito asub siiski kilomeetrite kõrgusel... Kohale jõudes viis kohalik buss meid väravast sihtpunktini, kus ootasime ligikaudu pool tundi ning seejärel saime umbes 10 minutit mäest üles loksuda. Teleferico sõidab 2950lt meetrilt 4100 meetrini, seega on tõus kohati üsna järsk. Vulkaani nimi on Pichincha ning selle kaks kõrgeimat tippu on Guagua(4784m), ketšua keeles laps, ning Rucu(4695m), mis ketšua keeles tähendab vanurit. Pichincha on endiselt aktiivne, viimati purskas 1999 aastal ning kattis Quito tuhaga. Viimane suurem purse enne seda oli 1660ndal aastal.

Tavaliselt on vulkaani tipus selge taevas üksnes keskpäevani, ent meil vedas ja päike paistis hiljemgi. Ja päike on seal tipus väga tugev! Nagu tuulgi... ehkki mulle Tuve'ga tegid vatijopedes kohalikud nalja :) Õhu hõredust me kumbki ei tajunud, kui siis ainult treppidest üles liikudes. Vaade oli aga lihtsalt võrratu! Veetsime mõned tunnid vaadet imetledes ning vaadates lennukeid maandumas. Seda ei juhtu just iga päev, et saab lennukeid ülevalt alla vaadata ning lumiseid vulkaanitippe teisel pool Quitot näha. Tagasi Quitosse jõudes tegime kiiresti süüa ja valmistusime algavaks töönädalaks.

L.

Telefericot otsimas/looking for Teleferico

Kloun bussis/Clown on the bus

Lumised vulkaanid/Snowy volcanoes

Quito

Rada/the path

Cotopaxi(5896m)-üks kõrgemaid tegevvulkaane maailmas/Cotopaxi(5896m)-one of the highest active volcanoes in the World

Tuve ja mina/Tuve and me

Teel alla/on our way down

Since it was sunny on Sunday, me and Tuve finally decided to go on top of Pichinchua by Teleferico. We ate some papaya, fried some eggs and left the house rapidly. It took us half an hour to get to the closest metrobus stop and we decided to walk from there on since one of the locals ensured that it's only a 10 minute walk to Teleferico... Well, maybe it is if you run a marathon :) It took us about 40 minutes to get up there since it's really hard to walk up the mountais here. Quito is a few kilometers above the sea level after all. There was a bus that took us closer from the gate and after half an hour of waiting in the queue, we finally could enjoy the ride up the volcano. The Teleferico rides from 2950 meters to about 4100 meters and it only takes about 10 minutes. The name of the volcano is Pichincha and it's two highest peaks are Guagua(4784m), which in Quechuan means a child, and Rucu(4695m), which in Quechan means an oldster. Pichincha is still active. The last time it erupted and covered Quito in ashes was in 1999 and the mayor eruption before then occurred in 1660.

It's usually sunny up there only until midday, but we were lucky and the sun was shining the whole time. And the sun is extremely strong up there! So is the wind though...  It wasn't hard to breath up there, but it was hard to walk up the stairs. Nevetheless, the view was amazing! We spent a few hours enjoying the view of snowy volcanoes, Quito and planes that were landing, after which we went home to cook and get ready for the week.

L.

Unenäopüüdja/Dream catcher

Laupäeva varahommikuks oli meile, vabatahtlikele, organiseeritud Otavalo külastus. Otavalo on tuntud oma turu poolest, mis õigupoolest moodustabki Otavalo, sest turg on linna suurune. Otavalo turg on Lõuna-Ameerika tuntuim indiaani turg. Kohalikud müüvad kõike, käsitööst jalanõude ja toiduni. Meil oli Otavalo külastuseks küll kahjuks ainult üks tund, kuna pidime edasi kiirustama, aga õnneks on Otavalo ainult kahe tunni kaugusel, seega on sinna lihtne uuesti minna :)

Järgmisena külastasime Peguche koske, kus vapramad meist ka ujuda said. Ujuda oli muidugi küllaltki keeruline, kuna põhi oli kivine ja vesi ei olnud eriti sügav ning lisaks oli kosest tingitud õhuvoolu tõttu raske hingata. See-eest oli vesi küllaltki soe! Ma üritasin ka kose taha minna, ent seal ei olnud võimalik hingata ning vee surve oli 18 meetrise languse tõttu üsna tugev. Hiljem kuulsin, et kose taga on võimalik ainult nägu vastu seina olla, sest ainult nii on võimalik hingata.

Edasi sõitsime ühe vulkaani juurde, kus keset vulkaani oli laguun. Väidetavalt on vulkaan endiselt aktiivne ning seetõttu on järve keskmes vesi mõnes kohas soe. Meie paadiga järvele ei läinud, küll aga oli vesi imeilus ja läbipaistev ka kaldalt vaadates. Hilisõhtul jõudsime Quitosse tagasi, kust mõni meist pidi veel kaks tundi bussiga sõitma, et koju jõuda. Meil Tuvega läks lihtsamini, pool tundi ja kodus me olimegi :)

L.



Teel Otavalosse/On our way to Otavalo




Otavalo turg/Otavalo market



Meie ja poiss alpakaga :)/Us and a boy with an alpaca :)

 

                                

Peguche kosk/Peguche waterfall





Kraater järv/Crater lake





                     

    Mina kraater järve ääres/ Me by the crater lake



  

Unenäopüüdja/Dream catcher



Saturday was a busy day, because the organization had organized us, the volunteers, a trip to Otavalo. Otavalo is famous for its market, which is almost as big as the town itself. It is the most famous indigenous market in South-America. The locals sell everything from handicrafts to shoes and food. Unfortunately we only had one hour in Otavalo, but it's only two hours away, so it's easy to go there again :)

We also visited Peguche waterfall where the bravest ones of us went for a swim. It was a bit difficult to swim since there were lots of rocks in the water, the water wasn't very deep and it was hard to breath. Nevertheless, the water was quite warm! I also tried to go behind the waterfall, but I couldn't stay there for long since there was no air and also the water pressure was very strong as the waterfall was 18 meters high. One of the volunteers told me later that you can only stay there if you face the wall behind the waterfall, because this is the only way you can breathe behind it.

The last stop was by a crater lake on top of a volcano. The volcano is apparently still active and thus the water is warm at some places in the middle of the lake. The water was really beautiful and see-through. We got back to Quito late in the evening, where some of us had to take a two hour bus ride to get home. Me and Tuve were lucky to reach home in half an hour to rest and get ready for Sunday :)

L.

La Liga

Nii uskumatu kui see ka pole, aga eile käisin elus esimest korda jalgpalli vaatamas! Pärast Hispaania keele tunde, töökohtumist ning teiste vabatahtlikega pargis aega veetmist kiirustasin koju, et siis Tuve'ga Metrobus'ile minna. (Metrobus on segu bussist ja metroost, nagu nimigi ütleb. Metrobus sõidab keset autoteed, selleks eraldatud osas ja igas peatuses on pisikesed rongijaama meenutavad ehitised, kuhu pääseb üksnes piletiga. Pilet on kõigest $0.25 ja jänest sõita on võimatu!) La Casa Blanca staadionile jõudes oli tükk tegemist, et Omar, ta tütar ning sõbrad üles leida, sest Tuve väitel oli pealtvaatajaid umbes 22,000. Aga üles me nad leidsime ja edasi suundusime läbi kahtede väravate staadionile. Inimesed olid väga rõõmsad ning laulsid trummide saatel terve aja. Seda ka siis, kui vastasmeeskond värava lõi! Publik oli võrdlemisi rahumeelne, kuna tegemist oli kõigest sõprusmänguga, päris mängud algavad alles pühapäeval. Elamus oli see aga sellegipoolest. Juba enna mängijate väljakule kutsumist lauldi, lasti rakette, pandi plakateid üles jne. Kui mängijad väljakule tulid, kattus staadion ühtlaselt ilutulestiku, tulekustutite tossu, valgete lintide ja kõige muuga, mis kõik hiljem staadionile maandus. Mängijaid ei paistnud see aga häirivat, et enamus sodi väljakule jäeti. Üksnes äärejooned tehti puhtaks. Valgeid linte loobiti seetõttu, et Quito meeskonna La Liga värv on valge. Vastasmeeskonnaks oli miski Columbia meeskond, väidetavalt üks parimaid. Lõppseisuks jäi 1:1, seega rõõmuhõisked jätkusid ka pärast mängu :) (Pildid allpool)

Homme on  mu viimane hispaania keele tund, õigemini on meil eksam! Hurraa erinevatele ajavormidele ja ebareeglipärastele sõnadele! Need, kes läbi kukuvad ähvardati koju tagasi saata!  Tegelikult mitte :) Lähme hoopis kõik koos empanadasi tegema ja pärast seda saame loodetavasti censo'd. Censo on midagi elamisloa sarnast, mis pärast kolme kuud Ecuadoris on hädavajalik. Ilma selleta võib vangi sattuda. Lisaks on see kasulik, kuna sellega saab paljudesse kohtadesse kohalikele mõeldud hinnaga sisse :)

L.

Inimesed mänguks valmistumas/ People getting ready for the game

Vahetult pärst mängijate saabumist/ Right after the players arrived

I went to my first football match yesterday. It's unbelievabel, I know! So after the Spanish classes, a meeting at work and some time at the park with the other volunteers I hurried to get home and take a metrobus to the stadium. (Metrobus is a mix of metro and bus, as the name says. It has it's own lane in the middle of lanes meant for cars. Every stop is like a small train station and the only way to get on it is to have a ticket. Tickets cost only $0.25.) It was a bit difficult for me and Tuve to find our hosthamily and their friends once we got to La Casa Blanca Stadium, because there were about 22,000 other people...but we found them eventually and made our way into the staium through two gates. The people were all merry, they played drums and sang the whole time. They didn't even stop when the other team scored, but it's probably because it was only a friendship game and the real games begin on Sunday. It was a great experience nevertheless. Once the players came on the stadium, the people started shooting fireworks, throwing white ribbons and they even had fire extinguishers! It all landed on the stadium and only the baselines were cleaned. It didn't seem to disturb the players though. People threw white ribbons because white is the colour of the team from Quito, la Liga. They played against some Columbian team, it was said to be one of the best ones. The game ended with 1:1, so the people carried on singing after the game :)

Tomorrow is my last Spanish class or actually we just have an exam. Hurray for different tenses and irregular verbs! We were already warned that the people who don't pass will be sent home! Just kidding :) We're going to make empanadas instead and after that we'll hopefully get our censos. We all need one, since it's illegal to be in Ecuador after three months. So if you don't have one you can get arrested. It's also useful, because most places will charge you the same price as the locals if you have one. 

L.

Centro Histórico

Täna, pärast hispaania keele tunde, käisin koos teiste vabatahtlikega  taaskord Quito vanalinnas. Seekord külastasime ka kirikuid ja Basílica del Voto Nacional'i, mis on neogooti stiilis ehitatud basiilika. Vaieldamatult üks mu lemmikumaid ehitisi vanalinnas! Ronisime ka mitmete tornide tippu ja vaade oli lihtsalt võrratu, aga las pildid kõnelevad enda eest :)

Today, after the Spanish classes, me and the other volunteers went to explore the old town. This time we also entered some churches and Basílica del Voto Nacional, which is a basilica in a new-Gothic style. Definitely one of my favorite buildings in the old town! We also climbed up the towers and the view was just amazing, but let the pictures talk for themselves :)



La Plaza Grande, vasakul on presidendipalee/La Plaza Grande, President Palace is on the left




San Francisco kirik/San Francisco Church




Basílica del Voto Nacional




Vabatahtlikud. Ülevalt vasakult: Simon (Saksamaa), Tim (Saksamaa), Liz (USA), Harold (USA), Alt vasakult: Konstantin (Saksamaa), mina (Eesti), Sonya (Saksamaa), Hannes (Rootsi), Silja (Island), Erin (USA), Jordan (USA). Puudu on vaid Olivia (USA) ning Tove (Rootsi)
The volunteers. From top left Simon (Germany), Tim (Germany), Liz (USA), Harold (USA), from bottom left: Konstantin (Germany), me (Estonia), Sonya (Germany), Hannes (Sweden), Silja (Iceland), Erin (USA), Jordan (USA). Two people are missing from the photo: Olivia (USA) and Tove (Sweden)




Basílica del Voto Nacional




Basílica del Voto Nacional, vaade tornist/Basílica del Voto Nacional, view from the tower




Basílica del Voto Nacional, vaade tornist/Basílica del Voto Nacional, view from the tower




Basílica del Voto Nacional, vaade kellatornist/Basílica del Voto Nacional, view from the clock tower




Kell, Basílica del Voto Nacional/The clock, Basílica del Voto Nacional




Basílica del Voto Nacional/Basílica del Voto Nacional



Espanglish ja nädalavahetus/ Espanglish and the weekend

Möödunud on 5 päeva ja olen siinse eluga võrdlemisi ära harjunud. Keeleks on esialgu 'espanglish', nagu mu siinne perepoeg, Omar, ütleb :). Olen juba paar korda ka hispaania keele tundides käinud, ent selgus, et algajate tunnid tähendavad lihtsa kõnekeele õppimise asemel erinevatele ajavormidele keskendumist. Esialgu on raske, kuid loodan, et saavutan kuue kuu möödudes sama taseme, mis siin juba pool aastat veetnud vabatahtlikud.

Vabatahtlikke on siin hulgi. Ligikaudu 30 neist saabusid augustis ning on siin terve aasta. Neist üks on soomlane, ülejäänud kõik on sakslased. Jaanuaris saabunuid on umbes 13: viis USA'st, üks Islandilt, kaks Rootsist, neli Saksamaalt ning mina Eestist.

Mu esimene nädalavahetus Ecuadoris möödus kiiresti. Reede õhtu veetsin teiste vabatahtlikega mööda vanalinna tatsates. Pilte kahjuks ei ole, aga plaanin sinna peagi tagasi minna. Quito vanalinn on väga ilus, palju pisikesi tänavaid ja imeilusaid kirikuid ning künklik nagu San Francisco.

Laupäeva varahommikul sõitsin Tove (Rootsi vabatahtlik, kes elab samas majas), Omar'i ning tema sõbraga linna nimega Quinche, kus toimus karneval 'Virgen del Quinche' auks. (Nimelt teeb Omar filme ja tal oli vaja oma filmi tarbeks sinna sõita). Kogu külarahvas ning ilmselt ka naaberkülade rahvas oli kokku tulnud suurteks pidustusteks. Muidugi olime mina Tovega kohalikele kui vaatamisväärsused, sest ühtegi teist turisti seal peale meie polnud. Me ei lasknud end sellest aga häirida ning võtsime kohalikest tavadest meelsasti osa. Ametlikule osale kirikus järgnes tantsimine klounide ja teiste tegelastega, kelleks inimesed end karnevali jaoks olid riietanud. Loomulikult kaasati ka meid ning hiljem selgus, et ka filmiti uudiste tarbeks. 

Pühapäeva veetsime kõigi vabatahtlikega ühes suures pargis Quito idaosas (Parque Metropolitano). Siinne organisatsioon korraldas ühe töötaja lahkumise auks BBQ, kuhu kõik vabatahtlikud olid oodatud. Park asus  mäe tipus, seega avanes sealt väga hea vaade Quito ümbrusele. Kuna Quitos elab umbes 1,4 miljonit inimest, mis on umbes sama palju nagu terves Eestis kokku, on Quito koos oma äärelinnadega võrreldes Tallinnaga väga suur. 



Quinche




Pidustused 'Virgen del Quinche' auks/Festival for the 'Virgen del Quinche' 




Kiriku lagi/the ceiling of the church




Klounid/the clowns




vaade pargist/view from the park



I've been here for 5 days already and I feel like I've got used to living here. Instead of Spanish or English I use 'Espanglish' as my host brother likes to say :). I've also taken some Spanish classes, but being in the beginners class is a lot more difficult than I anticipated. We focus more on the tenses, commands and irregular verbs rather than trying to master the everyday language. But even though it's difficult, I hope I'll get to the same level by the end of my stay as the volunteers who have been here for 6 months.

There are lots of volunteers here. About 30 of them arrived in August and are staying for a year, one of them is Finnish and the rest are all German. Plus there is about 13 of us who got here in January and are staying either for 2 or 6 months, 5 of them are from the US, 1 from Iceland, 2 from Sweden, 4 from Germany and me from Estonia.

My first weekend here in Ecuador passed very fast. I spent the Friday evening in the old town with the other volunteers (unfortunately I didn’t take any photos, but I’m planning to go back there soon). The old town is picturesque with its small streets, beautiful churches and lots of hills (like in San Francisco).

Me, Tove (Swedish volunteer who lives with the same family), Omar and his friend left Quito early on Saturday morning to go to Quinche, where there was a festival for 'Virgen del Quinche'. There were lots of people from the village and other villages nearby, but surprise surprise, me and Tove were the only foreigners. The official part at the church was followed by lots of music and dancing. Some of the people had dressed as clowns and other characters and tried to get the people to dance. Of course they also made us join and we found out later that they also filmed us for the news.

On Sunday we went to a park on the East side of Quito (Parque Metropolitano) with all the other volunteers to have a BBQ for one of the girls who has been here for 4 months and is leaving soon. The park was located on top of a mountain, so we had a nice view overlooking the surroundings of Quito.

Algus/The beginning

26 tundi, 4 lendu, 7 ületatud ajatsooni ning siin ma lõpuks olen! Pisut uimane vähestest unetundidest ning kõrguste vahest, ent rõõmus nähes päikest mu toa aknast sisse paistmas. Nagu mind juba ettevalmistaval koolitusel hoiatati – kõik ei lähe alati nii nagu planeeritud. Nii ei läinud ka mu siia rändamine viperusteta ja kolmest lennust sai üle öö neli. Minu suureks rõõmuks oli aga mu üle Atlandi lend edasi lükatud, ning sihtpunkti jõudsin plaanipäraselt.

Lennujaamast väljudes ei teadnud kuhu suunas vaadata. Mind võttis vastu rohkelt sildikestega ning hispaania keelt kõnelevaid kohalikke. Uurisin kõik sildid mitu korda läbi, ent mulle vastu tulema pidanud inimesi ei paistnud kuskil. Mis siis ikka – seadsin sammud infopunkti ja asusin oma mahukast paberipatakast telefoninumbreid otsima. Üsna mitmenda katse peale sain Gina (siinse organisatsiooni direktor) kätte, ning mulle vastu tulnud, mitte ühtegi sõna inglise keelt kõnelev Patricio, suunati minuni. Sõit võis alata! Kohale jõudmine võttis kõigest 5 minutit, sest teadupärast elan lennujaamast kiviviske kaugusel.

Järgmise üllatusena selgus, et mu Ecuadori vanemad, Hector ning Rosa, on sootuks Itaalias ning naasevad alles Veebruari lõpus. Sellest hoolimata on maja rahvast täis. Peale minu on siin veel Rootsi vabatahtlik Tove,Hectori ja Rosa poeg Omar ning veel mõned inimesed, kes lühemat või pikemat aega siin peatuvad. Lisaks käib koduabiline Estrella, kes maja eest hoolitseb ja süüa valmistab. Maja on suur, ent Euroopa mõistes tagasihoidlik. Küte puudub, kuid hea õnne korral tuleb kraanist sooja vett. J Ettenägelikult varustati mind kolme tekiga ning külm ei olnud. Minu pisikesest toast avaneb vaade sisehoovile ning ärgates tervitas mind päike!

Päikest ka teile!

L.

26 hours, 4 flights, 7 timezones and here I am! A little dizzy from the lack of sleep and high altitude, but happy to see the sun shining through my window J. Not everything went as planned, as usual. And so it happened that one of my flights was cancelled and instead of 3 flights I had to take 4. Luckily my flight over the ocean was delayed and I reached the destination as planned.

After a few complications with finding the people who were supposed to meet me, the journey to my house could begin. It only took 5 minutes to get there since I live very close to the airport.

The house is quite big and there are a few more people living here. It turned out that my host parents Rosa and Hector are in Italy until the end of February, but their son Omar and his friend are staying here. There is also another volunteer Tove from Sweden and a maid Estrella who looks after the house and cooks for us. There is no heating  like in most of the houses in Ecuador,however, there is warm water if I’m lucky J.

Greetings from Ecuador,

L.