Töö/Work

Nagu lubatud... Töötan sellises organisatsioonis nagu VASE(Voluntariado para la Ayuda Social del Ecuador ehk vabatahtlik töö Ecuadori sotsiaalsete projektide tarbeks), mis on MTÜ, 4 aastat tegelenud mujalt maailmast tulnud vabatahtlike vastu võtmise(Enamasti USAst ja Euroopast) ning Ecuadori vabatahtlike muudesse riikidesse saatmisega. Mina tegelen peamiselt Ecuadori saabuvate vabatahtlikega, kuna suhtluskeeleks on peamiselt inglise keel, ehkki kasutan igapäevaselt ka hispaania keelt.

Iga päev on erinev ja see ongi asja juures kõige vahvam!  Isegi tööaeg, mis on enamjaolt 10st 4ni on projekti külastuste käigus isemoodi. Mõned korrad olen kodust näiteks kell 6 hommikul väljunud... Oma esimese kolme nädala jooksul olen veetnud tunde bussides, et külastada vabatahtlikke ja uusi projekte. Suhelnud nii praeguste kui ka tulevaste vabatahtlike, nende perekondade ning projektidega. Lõbustanud lapsi projektide külastustamise käigusJ. Samuti olen kontoris abiks olnud paberimajanduse, raamatupidamisega ning muu vajalikuga, rääkimata vabatahtliku külastamisest haiglas. Tean nüüdseks oluliselt rohkem samalaadsete ettevõtete tegevusest ja rahastusest.

Lisaks on käsil mitmed kreatiivsed ettevõtmised. Minu ja Hannese, vabatahtlik Rootsist, korraldada on ´flash mob´ ja homsest hakkan erinevates projektides filmima ja vabatahtlikke interviueerima, filmimaterjalist saab hiljem Hannese abiga VASE’t tutvustav video kodulehe tarbeks. Olen ka ICYE kodulehel  VASE informatsiooniga tegelenud, siia saabudes oli see oluliselt nigelamas seisus...  Minu ja Xime (Xime on Ecuadorist, töötab ka Ecuadori saabuvate vabatahtlikega)  korraldada on ka kultuuriüritus vabatahtlikele ning suurem üritus kõigile praegustele ja endistele vabatahtlikele ning nende peredele.

Eelmine nädal võtsime Xime’ga vastu uue vabatahtliku Taanist. Tutvustasime talle ta perekonda ja projekti ning viisime läbi saabumisjärgse koolituse. Täna viisin üksi läbi vestluse ühe vabatahtlikuga, kellel on pool vabatahtliku ajast läbi saanud. (Vabatahtlikele organiseeritakse tavaliselt saabumisjärgne koolitus, vestlus/koolitus pärast poolt aega ning lahkumiseelne koolitus). Ja me rääkisime hispaania keeles! Ja nii tund aega järjest! Lootust on, et saan ehk ikka keele suhu J

Ma olen veendunud, et paljud tegevused jäid mainimata, sest asju, mida teinud olen, on lihtsalt nii-nii palju. Aga just nii mulle meeldibki! Eks näis mis homne päev toob...

L.

Orbudekodu Ambato's, 3 tunni kaugusel Quito'st. 2 last magavad, üks hüppab :)/ An orphanage in Ambato, 3 hours from Quito. 2 children are asleep, one is jumping on the bed :)

Sama orbudekodu, suuremad lapsed/The same orphanage, older children

Hobused hüpoteraapiaks ühes puuetega lastele mõeldud keskuses Ambatos/Horses for hypotherapy at a center for disabled children in Ambato

Laamad mahetalus, Tabacundo lähedal/Llamas at an organic farm near Tabacundo

Merisead mahetalus. Merisiga on Ecuadoris üks traditsioonilisi roogi/Gunea pigs at the organic farm. Guinea pig is a traditional dish in Ecuador

Mahetalus/At the organic farm

Lasteiaialapsed Collaqui's/Kindergarten children at Collaqui

Lapsed: ´´Preili Liis, üks pilt veel. Palun, palun...´´/Children:´´Miss Liis, one more picture. Please, please...

Vabatahtlikega Collaqui lasteaias/At Collaqui kindergarten with some volunteers



Collaqui kool. Lapsed kohe algavaks võistluseks harjutamas/ Collaqui school. Children getting ready for a competition that's about to begin



As promised... I work at an organization called VASE (Voluntariado para la Ayuda Social del Ecuador, which means voluntary work for social help in Ecuador), it's an NGO and it's been sending and receiving volunteers from all over the World (mostly from the US and Europe) for the past 4 years. I mostly work with the incoming volunteers, thus I mostly have to communicate in English, even though I also use more and more Spanish every day.

Every day is different and that’s the best part of it! Even my work time, which is mostly from 10AM until 4PM varies during project visits. I’ve, for instance, sometimes left home at 6AM... I’ve done so much during the past 3 weeks. I’ve spent hours on buses visiting volunteers and new projects. Communicated with the current as well as future volunteers, their families and projects. Entertained children during project visits J. I’ve also helped at the office with the paperwork, accounting and other things that have needed to be done, not to mention visiting a volunteer at the hospital. I know so much more about these kinds of organizations and their funding now.

Furthermore, we have some creative projects going on. Me and Hannes, a volunteer from Sweden, have to organize a ´flash mob´ and as of tomorrow I’ll begin filming in different projects and start interviewing the volunteers. Hannes will later put it together and make a film for the webpage. I’ve also worked on the content of the information about VASE on ICYE webpage. Me and Xime (my Ecuadorian co-worker who also works with the incoming volunteers) also have to organize a cultural event for the volunteers and a bigger event for all the past and current volunteers and their families.

Last week me and Xime welcomed a new volunteer from Denmark. We introduced him his host family and his projest, after which we organized him an on-arrival training. Today I had a midterm meeting with one of the volunteers. We spoke in Spanish for the whole time! I’m so proud of myself J There’s hope for me being fluent in Spanish after 6 months in Ecuador.

I’m sure I forgot to mention some of the things I’ve done because there are so many. But that’s the way I like it! I look forward to seeing what tomorrow brings...

L.

Meie kriimud ja ümbruskond/ Our kitties and the neighbourhood

Meil on 4 piiksuvat kassipoega, üks armsam, kui teine (just nagu mu kassil Eestis, kellel on nüüdseks juba mõned päevad 4 kassipoega)J Nad on umbes 5 nädalat vanad ja kahjuks juba mitmendat nädalat orvud... Nimelt sündisid nad umbes nädal enne minu saabumist ja neil oli üleni must ema, kelle nimi oli Kass. Just täpselt, Kass nagu kass eesti keeles J Nime pani talle üks eelmistest Eesti vabatahtlikest, Hannes, kes mõned aastad tagasi EVS’i raames samas majas elas. Mulle tegi algselt palju nalja, kui Ailin, Omari tütar, ning ta poolõde mööda maja ringi jooksid ja muudkui ’Kass, Kass’ hüüdsid. Kahjuks leidis meie tänava valvur Kassi ühel pärastlõunal, üleni verisena, tänavalt . Keegi ei tea mis juhtus, arvatavasti mõni koer ründas. Lapsed olid nii kurvad ja kiisud nutsid samuti mitu päeva ema taga. Meie muidugi toitsime neid kordamööda pipetiga. Süüa nad ju vaesekesed alguses ei osanud. Muidu on nad rõõmsad, kalpsavad mööda sisehoovi ringi ja ajavad üksteist taga. Nüüdseks juba nädal aega söövad ise ja oskavad trepistki üles-alla joosta J

Natuke ümbruskonnast ka... Elan Quito põhjaosas, ehkki mitte väga kaugel kesklinnast. Lennujaama on umbes 7 minutit jala minna ja lähim suurem pood asub lennujaamast üle tee. Meie tänav asub aia ning turvamehega turvatud alas ning väravast välja minnes, umbes 50m kaugusel, on pisike park ja kirik. Üldiselt on Quitos nii, et keskkklass ning kõrgem klass elavad põhjas, madalam klass lõunas. Seega on Quito põhjaosa ka oluliselt turvalisem, ehkki päris turvaline ei ole Quitos vist kuskil. Lähim ’bussipeatus’(peatuseid kui selliseid siin ei ole, tuleb lihtsalt käega vehkida ja loota, et buss peatubJ) asub samuti umbes 100 meetri kaugusel. Seega kõik oluline on käe-jala juures. Töötan umbes 6 km kaugusel, ent tööle minemiseks, koos läbi pargi jalutamisega, kulub umbes 40 minutit, kuna liiklus on siin üpris tihe. Minu tööst ja tegemistest aga juba järgmises postituses.

L.



Kass ja kassipojad/ Kass and her kittens



Kiisud/ the kittens



Söögiaeg. Kes hiljaks jääb, see ilma jääb! Kõik kassipojad vajavad vannitamist pärast söömist :)/ Dinnertime. The last ones get left nothing... All of the kittens need a bath after eating :)

Pisike tiiger/little tiger

Minu Ecuadori kodu/My Ecuadorian home

Minu tänav, maja on vasakult esimene. Pichincha vulkaan, pooleldi pilvedes, on tagaplaanil./My street, my house is the first one on the left. Pichincha volcano, the tip of the mountain in the clouds, is at the background.

Park maja lähedal, maja on tee lõpus, kirik paremal/The park near my house, my house is at the end of the path, Church is on the right

Kirik maja lähedal/The church near my house

We have 4 cute kittens (just like my cat in Estonia, who has had kittens for a few days now) J They are about 5 weeks old and unfortunately orphans for almost 3 weeks now... They were born about a week before I arrived to a cat who was called Kass, which means cat in Estonian. She was named by a previous EVS volunteer from Estonia, Hannes, who lived with the same host family a few years ago. I was quite amused to hear Ailine, Omars daughter, and her stepsister run around the house calling for Kass J Unfortunately, she was found by the security guy one day, lying on the street covered in blood. Nobody knows what happened, but Omar thinks a dog attacked her. The children were very sad, as were the kittens. We, of course, took turns on  feeding them with a pipette, because they didn’t know how to eat to begin with. Nevertheless, they are happy now, they run around the quad and chase each-other. They’ve been able to eat on their own and run up and down the stairs for about a week now J

Also a bit about my neighbourhood... I live in the northern part of Quito, although not too far from the center. It takes me about 7 minutes to walk to the airport and the supermarket is just across the street from the airport. Our street is behind a gate and is quarded by a security guy 24/7. There is a church and a small park just outside of the gate. Middle class and higher class usually live in the Northern part of Quito and lower class in the southern part, which is also why the North is a bit safer, although it’s not entirely safe anywhere in Quito. The closest ’bus stop’(there are no bus stops like in Europe, you just have to stand on the side of the road, wave with your hand and hope that the bus stops J) is only about 100 meters from my house, thus everything is relatively close. I work about 6km (4 miles) away from home, however, it takes me about 40 minutes to get there, together with crossing a park, since there is lots of traffic here in Quito. More about my work in the next post.

L.

Rahe, maavärin ja 4 nädalat riisi/Hail, earthquace and 4 weeks of rice

Ilm muutub Quitos tormilise kiirusega ehkki tuult siin praktiliselt ei ole. Hommikuti tundub alati, et on jahe. Keskpäevaks võib päike aga välja tulla ning olla nii soe, et mõtlen miks ma taaskord pikad püksid jalga olen pannud. Õhtuti on tavaliselt samuti jahe. Seega tuleb kodust välja minnes kindel olla, et kotti said nii päevituskreem kui ka vihmavari. Lund siin ei saja (ehkki vulkaanitipud on lumega kaetud), rahet aga küll. Eile sadas suisa hernetera suuruseid jääpalle. Vaatasime kontoris üksteisele imestunud nägudega otsa, sest rääkida oli võimatu. Lihtsalt ei kuulnud midagi!

Paar päeva tagasi tundsin, et maja värises veidi. Mõtlesin, et ju oli bussist või millestki muust tingitud. Kontoris on ju alatihti tunda, kui buss on just mööda sõitnud. Tuli välja, et oli hoopis maavärin. Minu päris esimene maavärin Ecuadoris :)

Üleeilseks olin Ecuadoris olnud täpselt 4 nädalat ja üleeile oli ka see päev kui ma esimest korda siinoleku ajal kartuleid keetsin. Siiani olen iga päev  2 korda päevas tublisti riisi söönud, välja arvatud üks kord, kui makarone sõime. Pisut üksluine või mis... Kartuleid söövad kohalikud enamjaolt vaid tortillas (Hispaania omlett kartulitega) või suppides. Supid on siin muidu maitsvad, igasuguste ubade ja läätsedega. Täna näiteks sõime mingit suppi mis oli taaskord tehtud millestki, mida Euroopas ei leidu J Suppi sõime paukmaisiga. Omamoodi, aga sobis imehästi!

Toiduga seoses meenus veel üks naljakas juhtum. Küsisin oma Ecuadori perelt, et kas oleks võimalik saia asemel hommikuti putru süüa (esialgu ei olnud neil muidugi õrna aimu millest rääkisin, kuna sõna, mida hispaanias pudru kirjeldamiseks kasutatakse, kasutatakse siin hoopis millegi muu kirjeldamiseks...). Selle peale küsis Omar, et milleks süüa putru? Meil on ju Machica... Machica on ilmselt midagi kama ja pudru vahepealset, aga oluliselt peenem puru. Machica segatakse kuuma piimaga ja lisatakse suhkur. Maitseb nagu pudrustatud lögased kellogsid sooja piimaga J Järgmine hommik keetsin juba putru...

Hasta luego,

L.

Vaade kontorist/View from the office

Rahe/Hail

Supp paukmaisiga :)/Soup with popcorn :)

Porgandikook, mille sünnipäevaks küpsetasin/The carrot cake I baked for my birthday

RIIS-minu Ecuadori pere ostab riisi 50 kilo kaupa...väidetavalt jätkub umbes kuueks kuuks/RICE-my Ecuadorian family buys rice in bags of 50 kg... They expect it to last for about six months.

The weather changes unbelievably fast here in Quito, even though there is almost no wind. It’s always a bit chilly in the mornings, but it usually gets very warm by midday. Evenings are also rather cold. Thus I have to make sure I have an umbrella and some sunblock with me every time I leave the house. It doesn’t snow here (even though the highest volcanoes have some snow at the top), however, it does hail. It hailed yesterday, the ice balls were as big as peas. We had just arrived to the office and were looking at each other trying to figure out what was going on. It was hailing so heavily that we couldn’t even hear each-other!

It felt like the house was shaking a few days ago. I thought it must have been because of a bus that had passed or something, because I can usually feel when the busses pass at the office. It turned out it was an eartquake instead. My very first earthquake in  Ecuador J

I had been in Ecuador for exactly 4 weeks by the day before yesterday, it was the day when I bolied some potatoes for the first time here. I’d been eating rice twice a day every day by then, except for one time when we ate some noodles.  A bit monotone, I think... The locals eat potatoes mostly only in tortillas (Spanish omelet with potatoes) or in soups. The soups are quite tasty here though, with all kinds of beans and lentils. Today, for example, we had some soup for lunch, which was again made of something that we don’t have in Europe J And we ate the soup with popcorn. Different, but delicious!

 I remembered another funny story regarding the food. I asked my Ecuadorian family if it would be possible for me to have porridge for breakfast instead of bread (they couldn’t understand what I was talking about to begin with since they don’t use the same word for it here as they do in Spain). Omar, my hostbrother, couldn’t understand why I wanted to have porridge for breakfast though, because we have Machica instead, which is supposed to be better. Machica is some sort of a powder that you have to add to hot milk with some sugar. It tastes like warm, soggy cornflakes that have been mashed J So the next morning I decided to make some porridge instead...

Hasta luego,

L.

Ookean/The Ocean

Taaskord üks suurepärane nädalavahetus täis seiklusi ja avastusrõõmu! Reede õhtuks polnud ei mina ega Tuve veel kotti pakkinud, rääkimata sihtpunkti välja valimisest. Mõtlesime minna Esmeraldas provintsi Ecuadori loode osas ning esialgu mõtlesime Tonsupe nimelisse linnakesse sõita. Kui meie kohalik pere sellest kuulis, siis hirmutati meid õuduslugudega röövimistest ja muu kohutavaga. Omar on sealsetes kalurikülades nimelt mõnda aega elanud ja oskas soovitada, kuhu minna. Uueks sihtkohaks sai niisiis Mompiche, mis pidi olema surfilinnake, oluliselt pisem ja turvalisem.

Sääsetõrjevahend ja head soovid kaasa antud, asusime bussijaama poole teele. Kuna eelnevatel kordadel ei olnud piletitega probleeme olnud ning kohalike väitel tuleb piletid ette osta vaid suurte pühade ajal, siis me ei muretsenud ja arvasime, et küll pileteid jätkub... Tuleb välja, et mõnikord tuleb Põhja-Euroopalik etteplaneerimine aga kasuks... Kohale jõudes väideti, et ühtegi piletit ei ole ning, et võib-olla suuremas bussijaamas, mis on tunni kaugusel, on pileteid, aga kuidagi kontrollida pole võimalik. Isegi telefoninumbrit ei osatud anda. Kuna kell oli aga juba 10 läbi, ning viimased bussid väljusid 11.30 paiku, siis langes see variant ära. Selle asemel otsustasime minna ühte teise bussifirmasse, mis asus mõne tänava kaugusel. Ohutuse mõttes jagasime kohaliku perega taksot, ent ka teisel firmal polnud kohti. Selleks hetkeks olime natuke nõutud, mõlemad olime ju lootnud vihmasest Quitost päikeselisele rannikule pääseda.

Alla aga ei olnud me nõus andma ning suundusime tagasi esimesse firmasse. Teenindajal sai ilmselt kõrini meie lõpututest küsimustest, või vabanes tõepoolest 2 piletit, aga bussi peale me saime! 6 tundi hiljem olime juba Esmeraldas, ootamas järgmist bussi, kuked bussijaama teises otsas kiremas ning päike parasjagu tõusmas. 3 tundi veel ja buss sisenes mööda liivast teed Mompiche’sse. Kusjuures väljuma pidi sama teed pidi, kuna selles külas oli vaid üks tänav. Kui Baños’es oli umbes iga kolmas hoone hostel, siis Mompiche tundus elatuvat üksnes turistidest ning kõik majad olid kas hostelid või restoranid. Kõik need umbes 15 J

Aga Mompiche oli ilus! Pisike ja armas, just nagu Omar oli meile rääkinud. Küla oli täis surfilaudu kaenlas tassivaid turiste ning rannas võis näha mitmeid kaluripaate ning linde, kes juba paatidesse püütud kalu endale püüdsid saada. Ajal oli seal hoopis teine tähendus. Kohalikud lapsed mängisid hommikust õhtuni liivastel tänavatel ning turistid veetsid aega võrkkiikedes või rannamõnusi nautides. Nõnda suundusime ka meie randa. Õhk ning vesi olid meeldivalt soojad, ehkki oli pilvine. Pärastlõunaks tuli ka päike välja ning mereande sõime juba varju all. Hiljem sõitsime, mõlemal kookospähkel süles, paadiga mööda rannikut. Nägime musta liivaga randa, linde, kes väidetavalt üksnes Mompiche’s ja Galapagosel elutsevad, ning kõige lõpuks käisime keset merd ujumas.

Õhtu veetsime samuti rannas J Kuna parasjagu oli mõõn, siis oli rannajoon nihkunud mõnekümne meetri võrra mere poole. See ei seganud aga turiste, kes õhtustes lainetes mõnulesid ning surfamist harjutasid. Meie Tuvega otsustasime surfamise pühapäevaks jätta. Muidugi sadas pühapäeval terve päeva vihma...ehk mõni teine kord.

Tagasiteel Quitosse otsustasime ka Atacames ära käia. Atacames on tuntuim rand selles piirkonnas ja nagu oligi arvata oli see paksult inimesi täis. Lisaks tundus linn räpane ja kommertslik. Sõime vaid küpsetatud banaane juustuga ning mõned kookosest tehtud maiustused ning sõitsime edasi Esmeraldas’se. Bussis põrkasime kokku ühe siinse vabatahtliku Hannesega, kes meiega koos Quitosse sõitis. Minu kõrvale juhtus bussis aga istuma üks 10 aastane poiss, kes terve tee juttu rääkis. Hispaania keelest saan muidu üldjuhul juba aru, aga ta rääkis nii kiiresti ja rannikul levinud aksendiga, et võttis aega, et tast aru saada. Õpetasin talle natuke inglise keelt ka ja leppisime kokku, et mina õpin hispaania keele selgeks, tema aga peab inglise keelt harjutama. J

Tagasi Quitosse jõudes küpsetasin järgmiseks päevaks porgandikoogi ning jäin oma tuppa jõudes kohe magama. Uus töönädal ootas ees!

Suurepärast nädalavahetust soovides,

L.

Mompiche

Mompiche



Mompiche



Vaatepilt rannas. Augud on krabidele, keda rannas ohtralt leidus/ At the beach. The holes are for the crabs and there were lots of them.

Hommikune saak ja linnud kalu pätsamas/The birds stealing the fish

Tuve kookospähklit söömas/Tuve eating the coconut

Mompiche

Mõõn/Low tide

Atacames

Atacames

Küpsetatud banaan juustuga(sarnane Parmesanile)/Baked banana with cheese(similar to Parmesan)

Another great weekend full of adventures and discoveries! Neither me nor Tuve had decided which beach we wanted to go to by Friday afternoon, let alone had we packed our bags. We thought about going to Esmeraldas province in the Nort-West part of Ecuador and possibly to a town called Tonsupe. Our hostbrother wasn’t very happy to hear it though since he had lived in various towns in this region and new how dangerous they can be. So, he recommended going to Mompiche instead, which is known to be a surf town, a lot smaller and safer.

Omar gave us some insect repellent, wished us good luck and we left the house. We didn’t worry about bus tickets since we had never encountered problems with tickets before and the locals had said that the tickets have to be bought in advance only during big festivals. It turned out that sometimes it helps to be as organized as people usually are in Northern Europe... We were told that there are no tickets for thet night when we got to the bus station, they also didn’t know whether the bigger bus station, which was about an hour away, had any or not. Neither could they give us a number to call to. It was already past 10 PM by then and we knew that the last buses left around 11.30, thus there was no point in going to the other bus station. We went to a different company, which was only a few blocks away, instead. We shared a taxy with a local family, to be safe, but the other company had no tickets either. We were a little disappointed by then since we had both looked forward to escaping rainy Quito and spending the weekend at the sunny coast instead.

We weren’t ready to give up though, so we returned to the first company. The ticket seller had either had enough of our questions or some people actually did cancel two tickets, but we finally got on a bus! 6 hours later we found ourselves in Esmeraldas waiting for the next bus. The bus station was almost empty, besides the roosters who tried to get attention on the other side of the bus station J We got on the next bus soon and 3 more hours later we entered Mompiches sandy roads.

Mompiche was marvellous! Small and cosy, just as Omar had told us.The village was full of tourists who were heading to the beach with surfboards and there were lots of fishing boats and birds who tried to seal the fish that the fishermen had cought. Time had no meaning in Mompiche. The local children played on the sandy streets all day long while the tourists were resting in hammocks or enjoying the warm water and the sun at the beach. It wasn’t very sunny at the beginning, but the air and water were nevertheless warm, so we decided to head to the beach. The sun came out in a few hours and it was so strong that we decided to eat some seafood in the shade. We also tried the local coconuts and went on a boat trip to see a black sand beach, some birds that were told to live only in Mompiche and Galapagos. Furthermore, we went for a swim in the middle of the sea. It was great!

Surprise-surprise, we spent the evening also at the beach J The coastline had shifted by about 30 meters since it was low tide, but the tides were higher than before, which also meant that there were more surfers in the water. We had decided to leave surfing for the next day, but unfortunately it rained on Sunday...next time perhaps.

We also spent an hour in Atacames on our way back to Quito. Atacames is one of the most famous beaches in the province, and it was thus full of people. In addition, the city seemed dirty and commercial. We ate some baked bananas with cheese, some coconut dessert and took the next bus to Esmeraldas. We met another volunteer, Hannes, on the bus, who was also on his way back to Quito. There was a 10-year-old boy sitting next to me, who spoke the whole time. Even though I already understand a lot of Spanish, it was hard to understand him because he spoke so fast and had a typical accent to the coast. I taught him a bit of English and we agreed that I will learn Spanish and he has to learn English J

I baked a carrot cake once we got back to Quito and then went straight to bed to rest for the new week.

Have a great weekend!

L.

Baños

Nädalavahetusel otsustasime spa kasuks, ning sõitsime Bañose nimelisse linna.  Kuna enamus meist aga elavad põhja-Quitos ja meil oli vaja minna Quitost lõuna poole (bussijaamad on siin ära jaotatud vastavalt kuhu suunas sihtpunktid Quitost jäävad) tuli meil kõigepealt trolliga alg-peatusest lõpp-peatusesse sõita-nii umbes 34 peatust ja poolteist tundi... Sellele järgnes veel 3.5 tundi bussisõitu, et Bañosesse jõuda. Lõbus! Bussi jõudsime muidugi viimasel hetkel, kui buss juba liikuma oli hakanud. Meil olid otseloomulikult istekohtadega piletid, ent bussi sisenedes ei paistnud ühtegi vaba kohta ning lisaks meile oli veel umbes 10 seisvat reisijat. Trügisime siis oma kottidega piletitel märgitud kohtadeni, ent püsti ei kavatsenud keegi tõusta. Viimaks läksin oma nigelas hispaania keeles kontrolörilt aru pärima. Midagi ta must igatahes aru sai, sest bussijuht peatas bussi ning kontrolör läks pagasiruumist plastiktoole otsima. Selleks hetkeks tundus asi juba tragikoomiline J Õnneks ei olnud plastiktoolid aga meile mõeldud, vaid sootuks neile reisijatele, kes oleksid pidanud 10 minutit tagasi väljunud bussis olema. Imekombel õnnestus meil kuuepeale viis istekohta saada ja sellistes, veidi kitsavõitu, tingimustes veeresime mööda käänulist mäge alla Bañosesse.

Kohale jõudes oli kell üle südaöö ja meie, kes me Quito hirmulugudega harjunud oleme, hoidsime oma kottidest kõvasti kinni. Inimesi tänaval ei paistnud, oli vaid üks koer, kellele me kärmelt Rabies(marutõbi) nimeks panime J Heatahtliku kohaliku abiga jõudsime hostelisse, kus me kuuese toa saime. Hommik jõudis kähku kohale ja tuli taas tegutsema hakata. Päeva alustuseks ronisime hosteli katusele, kus oli mõnusa panoraamvaatega terrass, kus kohalikud imemaitsvaid hommikusööke valmistasid. Meie nädalavahetuse lemmikuks said topeltpannkoogid värskete puuviljade, jogurti ja vahtrasiirupiga. Nämm! Ja muidugi värskelt pressitud mahlad.

Otsustasime päeva veeta jalgratastega Bañose lähiümbrust uudistades. Rentisime üsna pea ära lagunevad jalgrattad, lisaks saime vahvad kiivrid ja paari meetri pikkuse keti rataste lukustamiseks, ning asusime teele. 25 kilomeetri pikkuse teekonna jooksul õnnestus meil ära näha lugematul arvul jugasi ja muid veekogusi. Meie õnneks kulges enamus teekonnast allamäge, ega nende ratastega ülesmäge kaua ei jaksanudki vändata, kuna peaaegu kõikidel ratastel olid käiguvahetajad katki... Aga ka allamäge sõita oli omamoodi huvitav, ehkki kõrvale väga vaadata ei saanud, kuna tuli ka mööda tuhisevaid autosi jälgida. Sõitsime ka ühest valgustamata tunnelist läbi, muidugi ei taibanud päikseprille peast võtta ja nii lootsin, et tees ühtegi auku pole, sest näha oli ainult valgus tunneli lõpus.

Meie 25 kilomeetrise sõidu lõpus asus kõige suurem juga, kuhu oli kilomeeter maad jala minna. Algul mäest alla, hiljem üles. Aga juga oli võimas! Väga tugeva survega ja erinevate vaateplatvormidega. Kõige kõrgemale neist pääses vaid läbi tunneli roomates. Oi kui tänulikud me kiivrite eest olime! Joa taga seistes oli sama effekt mis dušši all. Tunnelist tagasi roomates olime seega läbimärjad, ent õnnelikud J

Tagasi Bañosesse otsustasime sõita kastiautos. Pärast pisikest kauplemist asusime teele. Tee oli väga käänuline ja pidime mitmeid kordi puupinkidelt, mis mitte kuidagi auto külge kinnitatud polnud, maha lendama. Bañosesse jõudes küsis juht aadressi, kuhu minna tahtsime. Aadressi nähes väitis ta, et sihtpunkt on ainult ühe bloki kaugusel. Me olime muidugi väsinud ja palusime, et meid ikka ukse ette viidaks. Hiljem selgus loomulikult, et õige hoone asus suisa kuue bloki kaugusel, mis juhile hirmsasti nalja tegi J

Edasi järgnes puhkus, õhtusöök ja kuumaveevannide külastus, mille poolest Baños  nii kuulus on(Baños  tähendab tõlkes vanne). Vannid või basseinid olid üllatavalt väikesed, ehkki mahutasid nii umbes 50 inimest. Kuumas vannis oli 42 kraadi, külmas 7-8. Nii ma siis istusin 10 minutit kuumas, mõned minutid külmas ja nii mitmeid kordi. Kuumaveevanni tuleb vesi otse maapõuest, kuna Baños  asub aktiivse vulkaani külje all. Seega oli vesi läbipaistmatu ja veidi veidra lõhnaga, mõnus oli sellegipoolest.

Pühapäeva alustasime auruvanniga, ehkki tegemist oli rohkem aurusaunaga. Igaüks meist istus omaette puukastis, ainult pea paistis välja. Kastis oli oks mingite lehtedega ja sinna lasti kuuma auru. Nii me siis mõtlesime, et oh kui tore, saab uuesti magama jääda :D 10 minuti pärast tuli kohalik töötaja aga tagasi ja palus meil ükshaaval kastist välja ronida. Igaüks sai kausi külma veega ja rätiku, mis tuli vette kasta ja millega end siis värskendada. Nõnda käisime puukasti ja külma rätiku vahet umbes kolm korda, neljandal korral palus ta meil ükshaaval külma veega täidetud basseini istuda ja end siis veega üle kasta. Sellest järgmisel korral valas meid ükshaaval ämbritäie külma veega üle ja viimane kord pritsis külma massaažiduššiga. Me siis kilkasime kordamööda J Sellele järgnes taaskord hommikusöök terrassil. Nämm!

Ülejäänud päeva veetsime linna uudistades. Linn ise oli üllatavalt väike(vist umbes 14,000 inimest) ja elatub üksnes turistidest. Sellest tingitult oli iga kolmas hoone hostel ja terve tänavatäis ettevõtteid, mis pakkusid erinevaid ekstreemsporte või muid väljasõite. Käisime ka linna kõrgeima silla juures, mis tundus olevat umbes 100 meetrit kõrge. Edasi sõime pisut lõunat ning läksime bussijaama. Ei tea kas seetõttu, et terve tagasitee oli mäest üles või oli põhjus milleski muus, aga sõit kestis 3.5 tunni asemel 4 tundi ja 20 minutit. Me tegime juba nalja, et kohe jõuame Kolumbiasse! Vähemalt saime seekord istekohad J

Üle pika aja üks vahvamaid nädalavahetusi, loodetavasti tuleb neid veel ja veel.

L.

Terrass hosteli katusel/The terrace on the roof

Topeltpannkoogid ja värskelt pressitud mahl. Nämm!/Doublepancakes and fresh juice. Yumm!

Vaade terrassilt/View from the terrace

Esimene veekogu/the first river

Pärismaalased/Indigenous people

Kohalikud/the locals

Suurim juga/The biggest waterfall

Tunnel kõige kõrgemale vaateplatvormile/tunnel to the highest platform

Mina kõige kõrgemal vaatplatvormil/Me on the highest platform

Max 5 inimest korraga/Max 5 people at a time

Tagasi Bañosesse/On our way back to Baños

Ettevalmistused auruvanniks/Preparations for the steam bath

Bañose peaväljak/The main square in Baños

Vulkaanipurske korral jookse lähimasse politseijaama :)/ Run to the nearest police station when the volcano erupts :)

Linna kõrgeim sild/The highest bridge in Baños

We decided to have a spa weekend and so we took a bus to Baños. Since most of us live in the northern part of Quito and Baños is to the south from Quito (bus terminals are divided according to which directions the destination cities are) thus we had to spend the first 1.5 hours on the trolleybus. We went from the first stop to the last, approximately 34 stops...After that we had to take a bus to Baños, which took about 3.5 hours. Fun! Of course, we reached the bus when it was about to leave and to our great surprise there were so many people on it that all the seats, including ours, were taken and there were already about 10 people standing. We passed all the people to get to our seats, but nobody seemed to care that they were sitting on our seats. There was no reaction from the bus driver either. So I decided to ask again, using my great spanish skills, after which he stopped the bus and got some plastic chairs for the people who were, as we found out later, on the wrong bus. So we got 5 seats for the 6 of us. Success!

We got to Baños at about 12.30AM and there were no people around. Nevertheless, since we had been warned about the dangers of Quito, we assumed that it was the same in Baños. We, of course, approved to be wrong. Besides a nice local, who took us to our hostel, there was also a dog who we named Rabies and who wanted to follow us J

The morning came fast and we soon found ourselves on the sunny terrace of the hostel, overlooking Baños. This is where they cooked the most delicious breakfasts. Double pancakes with fresh fruit, jogurt and maple syrup accompanied with a fresh juice was our favorite. Yumm!

We decided to rent bicycles and spend the rest of the day discovering the surroundings of Baños. We drove for about 25 kilometers down the hills and saw lots of waterfalls. The last one of them was the most impressive one. We had to walk a kilometer from the road to get to it, but is was amazing! There were lots of platforms and the stream was very strong. We also went up to the highest platform, for which we had to crawl through a tiny tunnel. We were so greatful for the helmets! The water pressure was so strong that we looked as if we had taken a shower when we finally got down from the highest platform, but it was worth it J

We decided to return to Baños in a truck. We sat on some benches and almost fell of for a few times since the road was very curvy. The funniest part was when we got to Baños though. The driver stopped to let some other passengers out and told us that the place where we need to drop offour bicycles is only a block away... We, of course, asked him to take us there, which he did.  And surprise, surprise it was six blocks instead. He found id very amusing, as did we J

After we had gotten back to the hostel it was time to have some dinner and head to the hot tubs, for which Baños is so famous for(Baños means baths). The hot tubs were surprisingly small, nevertheless there was about 50 people in each. The water was 42 degrees in the hot one and 7-8 degrees in the cold one. So I sat in the hot one for about 10 minutes and then in the cold one for a few minutes and so for several times. The water in the hot tub is naturally hot, since it comes from the ground. Thus, the water wasn’t see through and had a strange smell. The volcano had been more active a few weeks ago, but it was safe when we visited.

First thing on Sunday morning we had steam baths, although it was more like a steam sauna. Everybody got its wooden box where we had to sit. Only our heads could be seen from outside. It was very relaxing and we thought that it’s great, we can fall asleep again :D Surprisingly, the guy who had instructed us came back in 10 minutes and asked us to come out of the boxes one by one. He had a bucket of cold water and a towel for each of us. We had to put the towels in the water and then refreshen ourselves with the towels. We had to repeat it in every ten minutes for about three times. The fourth time we were asked to sit into a pool and were covered in cold water. The last time we had to take a cold massage shower. It was great overall though! But the best part was breakfast on the terrace of course. Yumm!

We spent the rest of the day walking around the town and enjoying the good weather. The town itself was quite small(I think about 14,000 inhabitants) and the people make their living primarily from tourism. So, every third building was a hostel and there were lots of adventure tourism companies. We also saw the highest bridge in the town, approximately 100 meters high. Then we had some lunch and took the bus back to Quito. I don’t know if it was because we had to drive the whole way up the mountain or why, but it took us 4 hours and 20 minutes instead of 3.5 hours on our way back. We were already joking that we’ll arrive in Columbia soon J At least we had seats this time!

Overall, it was one of the best weekends in a while and hopefully not the last one.

L.