Baños

Nädalavahetusel otsustasime spa kasuks, ning sõitsime Bañose nimelisse linna.  Kuna enamus meist aga elavad põhja-Quitos ja meil oli vaja minna Quitost lõuna poole (bussijaamad on siin ära jaotatud vastavalt kuhu suunas sihtpunktid Quitost jäävad) tuli meil kõigepealt trolliga alg-peatusest lõpp-peatusesse sõita-nii umbes 34 peatust ja poolteist tundi... Sellele järgnes veel 3.5 tundi bussisõitu, et Bañosesse jõuda. Lõbus! Bussi jõudsime muidugi viimasel hetkel, kui buss juba liikuma oli hakanud. Meil olid otseloomulikult istekohtadega piletid, ent bussi sisenedes ei paistnud ühtegi vaba kohta ning lisaks meile oli veel umbes 10 seisvat reisijat. Trügisime siis oma kottidega piletitel märgitud kohtadeni, ent püsti ei kavatsenud keegi tõusta. Viimaks läksin oma nigelas hispaania keeles kontrolörilt aru pärima. Midagi ta must igatahes aru sai, sest bussijuht peatas bussi ning kontrolör läks pagasiruumist plastiktoole otsima. Selleks hetkeks tundus asi juba tragikoomiline J Õnneks ei olnud plastiktoolid aga meile mõeldud, vaid sootuks neile reisijatele, kes oleksid pidanud 10 minutit tagasi väljunud bussis olema. Imekombel õnnestus meil kuuepeale viis istekohta saada ja sellistes, veidi kitsavõitu, tingimustes veeresime mööda käänulist mäge alla Bañosesse.

Kohale jõudes oli kell üle südaöö ja meie, kes me Quito hirmulugudega harjunud oleme, hoidsime oma kottidest kõvasti kinni. Inimesi tänaval ei paistnud, oli vaid üks koer, kellele me kärmelt Rabies(marutõbi) nimeks panime J Heatahtliku kohaliku abiga jõudsime hostelisse, kus me kuuese toa saime. Hommik jõudis kähku kohale ja tuli taas tegutsema hakata. Päeva alustuseks ronisime hosteli katusele, kus oli mõnusa panoraamvaatega terrass, kus kohalikud imemaitsvaid hommikusööke valmistasid. Meie nädalavahetuse lemmikuks said topeltpannkoogid värskete puuviljade, jogurti ja vahtrasiirupiga. Nämm! Ja muidugi värskelt pressitud mahlad.

Otsustasime päeva veeta jalgratastega Bañose lähiümbrust uudistades. Rentisime üsna pea ära lagunevad jalgrattad, lisaks saime vahvad kiivrid ja paari meetri pikkuse keti rataste lukustamiseks, ning asusime teele. 25 kilomeetri pikkuse teekonna jooksul õnnestus meil ära näha lugematul arvul jugasi ja muid veekogusi. Meie õnneks kulges enamus teekonnast allamäge, ega nende ratastega ülesmäge kaua ei jaksanudki vändata, kuna peaaegu kõikidel ratastel olid käiguvahetajad katki... Aga ka allamäge sõita oli omamoodi huvitav, ehkki kõrvale väga vaadata ei saanud, kuna tuli ka mööda tuhisevaid autosi jälgida. Sõitsime ka ühest valgustamata tunnelist läbi, muidugi ei taibanud päikseprille peast võtta ja nii lootsin, et tees ühtegi auku pole, sest näha oli ainult valgus tunneli lõpus.

Meie 25 kilomeetrise sõidu lõpus asus kõige suurem juga, kuhu oli kilomeeter maad jala minna. Algul mäest alla, hiljem üles. Aga juga oli võimas! Väga tugeva survega ja erinevate vaateplatvormidega. Kõige kõrgemale neist pääses vaid läbi tunneli roomates. Oi kui tänulikud me kiivrite eest olime! Joa taga seistes oli sama effekt mis dušši all. Tunnelist tagasi roomates olime seega läbimärjad, ent õnnelikud J

Tagasi Bañosesse otsustasime sõita kastiautos. Pärast pisikest kauplemist asusime teele. Tee oli väga käänuline ja pidime mitmeid kordi puupinkidelt, mis mitte kuidagi auto külge kinnitatud polnud, maha lendama. Bañosesse jõudes küsis juht aadressi, kuhu minna tahtsime. Aadressi nähes väitis ta, et sihtpunkt on ainult ühe bloki kaugusel. Me olime muidugi väsinud ja palusime, et meid ikka ukse ette viidaks. Hiljem selgus loomulikult, et õige hoone asus suisa kuue bloki kaugusel, mis juhile hirmsasti nalja tegi J

Edasi järgnes puhkus, õhtusöök ja kuumaveevannide külastus, mille poolest Baños  nii kuulus on(Baños  tähendab tõlkes vanne). Vannid või basseinid olid üllatavalt väikesed, ehkki mahutasid nii umbes 50 inimest. Kuumas vannis oli 42 kraadi, külmas 7-8. Nii ma siis istusin 10 minutit kuumas, mõned minutid külmas ja nii mitmeid kordi. Kuumaveevanni tuleb vesi otse maapõuest, kuna Baños  asub aktiivse vulkaani külje all. Seega oli vesi läbipaistmatu ja veidi veidra lõhnaga, mõnus oli sellegipoolest.

Pühapäeva alustasime auruvanniga, ehkki tegemist oli rohkem aurusaunaga. Igaüks meist istus omaette puukastis, ainult pea paistis välja. Kastis oli oks mingite lehtedega ja sinna lasti kuuma auru. Nii me siis mõtlesime, et oh kui tore, saab uuesti magama jääda :D 10 minuti pärast tuli kohalik töötaja aga tagasi ja palus meil ükshaaval kastist välja ronida. Igaüks sai kausi külma veega ja rätiku, mis tuli vette kasta ja millega end siis värskendada. Nõnda käisime puukasti ja külma rätiku vahet umbes kolm korda, neljandal korral palus ta meil ükshaaval külma veega täidetud basseini istuda ja end siis veega üle kasta. Sellest järgmisel korral valas meid ükshaaval ämbritäie külma veega üle ja viimane kord pritsis külma massaažiduššiga. Me siis kilkasime kordamööda J Sellele järgnes taaskord hommikusöök terrassil. Nämm!

Ülejäänud päeva veetsime linna uudistades. Linn ise oli üllatavalt väike(vist umbes 14,000 inimest) ja elatub üksnes turistidest. Sellest tingitult oli iga kolmas hoone hostel ja terve tänavatäis ettevõtteid, mis pakkusid erinevaid ekstreemsporte või muid väljasõite. Käisime ka linna kõrgeima silla juures, mis tundus olevat umbes 100 meetrit kõrge. Edasi sõime pisut lõunat ning läksime bussijaama. Ei tea kas seetõttu, et terve tagasitee oli mäest üles või oli põhjus milleski muus, aga sõit kestis 3.5 tunni asemel 4 tundi ja 20 minutit. Me tegime juba nalja, et kohe jõuame Kolumbiasse! Vähemalt saime seekord istekohad J

Üle pika aja üks vahvamaid nädalavahetusi, loodetavasti tuleb neid veel ja veel.

L.

Terrass hosteli katusel/The terrace on the roof

Topeltpannkoogid ja värskelt pressitud mahl. Nämm!/Doublepancakes and fresh juice. Yumm!

Vaade terrassilt/View from the terrace

Esimene veekogu/the first river

Pärismaalased/Indigenous people

Kohalikud/the locals

Suurim juga/The biggest waterfall

Tunnel kõige kõrgemale vaateplatvormile/tunnel to the highest platform

Mina kõige kõrgemal vaatplatvormil/Me on the highest platform

Max 5 inimest korraga/Max 5 people at a time

Tagasi Bañosesse/On our way back to Baños

Ettevalmistused auruvanniks/Preparations for the steam bath

Bañose peaväljak/The main square in Baños

Vulkaanipurske korral jookse lähimasse politseijaama :)/ Run to the nearest police station when the volcano erupts :)

Linna kõrgeim sild/The highest bridge in Baños

We decided to have a spa weekend and so we took a bus to Baños. Since most of us live in the northern part of Quito and Baños is to the south from Quito (bus terminals are divided according to which directions the destination cities are) thus we had to spend the first 1.5 hours on the trolleybus. We went from the first stop to the last, approximately 34 stops...After that we had to take a bus to Baños, which took about 3.5 hours. Fun! Of course, we reached the bus when it was about to leave and to our great surprise there were so many people on it that all the seats, including ours, were taken and there were already about 10 people standing. We passed all the people to get to our seats, but nobody seemed to care that they were sitting on our seats. There was no reaction from the bus driver either. So I decided to ask again, using my great spanish skills, after which he stopped the bus and got some plastic chairs for the people who were, as we found out later, on the wrong bus. So we got 5 seats for the 6 of us. Success!

We got to Baños at about 12.30AM and there were no people around. Nevertheless, since we had been warned about the dangers of Quito, we assumed that it was the same in Baños. We, of course, approved to be wrong. Besides a nice local, who took us to our hostel, there was also a dog who we named Rabies and who wanted to follow us J

The morning came fast and we soon found ourselves on the sunny terrace of the hostel, overlooking Baños. This is where they cooked the most delicious breakfasts. Double pancakes with fresh fruit, jogurt and maple syrup accompanied with a fresh juice was our favorite. Yumm!

We decided to rent bicycles and spend the rest of the day discovering the surroundings of Baños. We drove for about 25 kilometers down the hills and saw lots of waterfalls. The last one of them was the most impressive one. We had to walk a kilometer from the road to get to it, but is was amazing! There were lots of platforms and the stream was very strong. We also went up to the highest platform, for which we had to crawl through a tiny tunnel. We were so greatful for the helmets! The water pressure was so strong that we looked as if we had taken a shower when we finally got down from the highest platform, but it was worth it J

We decided to return to Baños in a truck. We sat on some benches and almost fell of for a few times since the road was very curvy. The funniest part was when we got to Baños though. The driver stopped to let some other passengers out and told us that the place where we need to drop offour bicycles is only a block away... We, of course, asked him to take us there, which he did.  And surprise, surprise it was six blocks instead. He found id very amusing, as did we J

After we had gotten back to the hostel it was time to have some dinner and head to the hot tubs, for which Baños is so famous for(Baños means baths). The hot tubs were surprisingly small, nevertheless there was about 50 people in each. The water was 42 degrees in the hot one and 7-8 degrees in the cold one. So I sat in the hot one for about 10 minutes and then in the cold one for a few minutes and so for several times. The water in the hot tub is naturally hot, since it comes from the ground. Thus, the water wasn’t see through and had a strange smell. The volcano had been more active a few weeks ago, but it was safe when we visited.

First thing on Sunday morning we had steam baths, although it was more like a steam sauna. Everybody got its wooden box where we had to sit. Only our heads could be seen from outside. It was very relaxing and we thought that it’s great, we can fall asleep again :D Surprisingly, the guy who had instructed us came back in 10 minutes and asked us to come out of the boxes one by one. He had a bucket of cold water and a towel for each of us. We had to put the towels in the water and then refreshen ourselves with the towels. We had to repeat it in every ten minutes for about three times. The fourth time we were asked to sit into a pool and were covered in cold water. The last time we had to take a cold massage shower. It was great overall though! But the best part was breakfast on the terrace of course. Yumm!

We spent the rest of the day walking around the town and enjoying the good weather. The town itself was quite small(I think about 14,000 inhabitants) and the people make their living primarily from tourism. So, every third building was a hostel and there were lots of adventure tourism companies. We also saw the highest bridge in the town, approximately 100 meters high. Then we had some lunch and took the bus back to Quito. I don’t know if it was because we had to drive the whole way up the mountain or why, but it took us 4 hours and 20 minutes instead of 3.5 hours on our way back. We were already joking that we’ll arrive in Columbia soon J At least we had seats this time!

Overall, it was one of the best weekends in a while and hopefully not the last one.

L.