26 tundi, 4 lendu, 7 ületatud ajatsooni ning siin ma lõpuks olen! Pisut uimane vähestest unetundidest ning kõrguste vahest, ent rõõmus nähes päikest mu toa aknast sisse paistmas. Nagu mind juba ettevalmistaval koolitusel hoiatati – kõik ei lähe alati nii nagu planeeritud. Nii ei läinud ka mu siia rändamine viperusteta ja kolmest lennust sai üle öö neli. Minu suureks rõõmuks oli aga mu üle Atlandi lend edasi lükatud, ning sihtpunkti jõudsin plaanipäraselt.
Lennujaamast väljudes ei teadnud kuhu suunas vaadata. Mind võttis vastu rohkelt sildikestega ning hispaania keelt kõnelevaid kohalikke. Uurisin kõik sildid mitu korda läbi, ent mulle vastu tulema pidanud inimesi ei paistnud kuskil. Mis siis ikka – seadsin sammud infopunkti ja asusin oma mahukast paberipatakast telefoninumbreid otsima. Üsna mitmenda katse peale sain Gina (siinse organisatsiooni direktor) kätte, ning mulle vastu tulnud, mitte ühtegi sõna inglise keelt kõnelev Patricio, suunati minuni. Sõit võis alata! Kohale jõudmine võttis kõigest 5 minutit, sest teadupärast elan lennujaamast kiviviske kaugusel.
Järgmise üllatusena selgus, et mu Ecuadori vanemad, Hector ning Rosa, on sootuks Itaalias ning naasevad alles Veebruari lõpus. Sellest hoolimata on maja rahvast täis. Peale minu on siin veel Rootsi vabatahtlik Tove,Hectori ja Rosa poeg Omar ning veel mõned inimesed, kes lühemat või pikemat aega siin peatuvad. Lisaks käib koduabiline Estrella, kes maja eest hoolitseb ja süüa valmistab. Maja on suur, ent Euroopa mõistes tagasihoidlik. Küte puudub, kuid hea õnne korral tuleb kraanist sooja vett. J Ettenägelikult varustati mind kolme tekiga ning külm ei olnud. Minu pisikesest toast avaneb vaade sisehoovile ning ärgates tervitas mind päike!
Päikest ka teile!
L.
26 hours, 4 flights, 7 timezones and here I am! A little dizzy from the lack of sleep and high altitude, but happy to see the sun shining through my window J. Not everything went as planned, as usual. And so it happened that one of my flights was cancelled and instead of 3 flights I had to take 4. Luckily my flight over the ocean was delayed and I reached the destination as planned.
After a few complications with finding the people who were supposed to meet me, the journey to my house could begin. It only took 5 minutes to get there since I live very close to the airport.
The house is quite big and there are a few more people living here. It turned out that my host parents Rosa and Hector are in Italy until the end of February, but their son Omar and his friend are staying here. There is also another volunteer Tove from Sweden and a maid Estrella who looks after the house and cooks for us. There is no heating like in most of the houses in Ecuador,however, there is warm water if I’m lucky J.
Greetings from Ecuador,
L.
No comments:
Post a Comment