Thursday, July 21, 2011

Viimased nädalad ekvaatoril/Last weeks on the Equator

Jäi Quito lennujaamas interneti puudumise tõttu postitamata...

Kui kuus kuud möödusid kiiresti, siis viimased nädalad ekvaatoril said veelgi kiiremini otsa... Pilvede kõrguselt tagasi mere kõrgusele, mõtteis lahkumise kurbus ja koju naasmise rõõm üheagselt.
Eelviimasel nädalavahetusel avanes mul võimalus kaasa aidata Ecuadorist mujale maailma vabatahtlikeks minevate noorte ettevalmistava laagri läbiviimisele, mida ma juba nädalaid varem ette olin valmistanud. Ja laager toimus loomulikult hispaania keeles! Kolm päeva aktiivset tegevust Quito lähedal päiksepaistelises orus. 4 läbiviijat (Gina, Xime ja Hannes ja mina) ning 8 suurepärast osalejat. Seltskond oli kirju, 3 inimest minemas Saksamaale, 2 Šveitsi, 1 Prantsusmaale, 1 Inglismaale ning kõige kaugemaks sihtpunktiks Uganda.

Esmaspäeva hommikul, kui mina veel Cumbaya’s tegevusi juhendasin, oli Pille-Riin ja ta Leedu sõbranna Darja viimaks Boliiviast Quitosse jõudnud! Laagrist tagasi jõudes olid mu töökaaslased mulle ja Hannesele üllatuse ette valmistanud. Viisid meid tänutäheks vanalinna ühte imelise vaatega restorani, pärast mida ma jõudsin lõpuks koju, et mu väsinud ränduritega enne magama minekut veel veidi vestelda. Veidi veider oli esmapilgul näost näkku üle pea kuue kuu taas Eesti keeles rääkida J
Teisipäeva varahommikul tutvustasin neile mu Quito lemmikumat linnaosa, vanalinna! Hiljem käisime veel kloostris, mis ainult nüüd paaril nädalal avatud oli ja pidingi juba tööle minema. Pilar ja Darja jõudsid tol päeval veel vaid basiilikasse ja mõnda muuseumisse ning oligi aeg juba rannikule tagasi suunduda, et siis uueks töönädalaks tagasi Boliivia mägedesse jõuda.

Reedel oli mu viimane tööpäev. Sõin viimast korda töökaaslastega Cevichet ja oli aeg hüvasti jätta. Xime, mu Ecuadorist pärit töökaaslane kutsus mind hiljem enda juurde, nägin veel viimast korda ta imetoredat perekonda, sõime tamale ja humitasid ning suundusime Xime sõpradega salsat tantsima J
Hommikul ei saanud ju aga kaua magada, tuli viimasest päevast maksimum võtta. Jõudsin veel korra vanalinna, et presidendi paleed külastada, maracuya/naranjilla mahla juua ning empanadasid süüa ning Ximele head aega öelda L Pärastlõunal käisin veel palju kiidetud Casa de la Culturas ning kõndisin niisama mulle juba tuttavaks saanud tänavatel. Seejäärel jooksin kiiruga koju, et vihma käest pääseda. Ilm on siin nimelt ülimalt veider olnud. Kaua oodatud suve Quitos vist ei eksisteerigi. Suveks ilmub välja tuul ning viimastel päevadel ka vihm. Cajase rahvuspargis(Ecuadori lõuna osas) sadas ka lund ja oli -10 kraadi, enneolematu. Mu Boliivia sõbrad olid juba nädalaid rännanud, otsides päikest, seljakott täis rannakleite ja plätusid :D

Mu Ecuadori pere viis mind samuti viimasel õhtul veel välja sööma. Viimaks proovisin ära ka siinse kurikuulsa kuuma šokolaadi juustuga ja sõime kräsupead, mille ma nii töökaaslastele kui perele valmistasin kinnitamaks, et ka hapukoorest on võimalik magustoite valmistada J Ehkki kasutasin hapukoore asemel jogurtit, kuna siinne hapukoor on kas soola või sidruniga... Kräsupea komponendina ei kõla just kõige paremini.
Nõnda saidki mu viimased nädalad imekiirelt otsa. Hetkel lennujaamas istudes on mul lisaks pagasile kaasa võtta üks kohvritäis imelisi mälestusi ning imetoredaid tutvusi! Jään Ecuadori meenutama kui paradiisi, kui riiki täis imekaunist loodust, imemaitsvat toitu ning ülimalt toredaid inimesi. Ning otseloomulikult ei unusta ma naeru ja uusi kogemusi täis päevi koos suurepäraste töökaaslastega! Aitäh nende toredate kuude eest!

Aeg on edasi liikuda, ent loodan südamest, et mu teekond toob mind veel kunagi siia tagasi!
Lõpp.

L.
Valmistumaks reisiks ümber maailma :)/Preparing for the trip around the World :)

Ütlused vabatahtlikkusest/Sayings about voluntary work

Eelarvamused/Prejudices

3 päeva täis aktiivset osavõttu ning naeru! :)/3 days full of active participation and laughter! :)

Parimate töökaaslastega: Xime, mina, Hannes, Gina (puudu Hanna)/With the best co-workers: Xime, me, Hannes, Gina (Hanna is missing)

Koos Hannaga Soomest Quito vanalinnas/With Hanna from Finland at the old town of Quito

Siis, kui Pille-Riin lõpuks Quitosse jõudis! :)/The day Pille-Riin finally made it to Quito! :)

El Palacio de Carondelet

El Palacio de Carondelet

El Palacio de Carondelet

El Palacio de Carondelet

Viimane õhtu Ecuadori perega/Last evening with my Ecuadorian family

Kräsupea :)
I never got to post it, because there was no Internet at the airport...
If six months passed by rapidly, then the last couple of weeks on the Ecuator passed by even faster... From the cloud level back to the sea level. A combination of sadness of leaving and happiness of returning home.

I was lucky to be given a chance to help with the facilitation of a pre-departure camp during my penultimate weekend here, which I had already been preparing for weeks. It was of course held in Spanish! Three days full of activities at a sunny valley near Quito. 4 facilitators (Gina, Xime, Hannes and me) and 8 great participants from Ecuador, 3 of whom will be going to Germany, 2 to Switzerland, 1 to France, 1 to England and 1 to Uganda.
Whilst I was still in Cumbaya, facilitating activities for the last day, Pille-Riin and her Lithuanian friend Darja had finally made their way up to Quito, all the way from Bolivia! My co-corkers had organized a surprise for me and Hannes though, we were taken to a restaurant with a great view at the old town to celebrate the end of our voluntary service. After the dinner I finally got home to see my tired traveling friends and speak some Esonian face-to-face, for the first time in six months. J

We woke up early the next day and headed to my favorite neighbourhood in Quito-the old town! We then wondered around a monastery which has only opened for some weeks and it was already time to go to work. Pilar and Darja  headed to the basilica and some museums, a busy day before they took a bus back to the coast at night.
Friday was my last day at the office. I ate one last Ceviche with my co-workers and it was time to say goodbye. Xime kindly invited me to her place to eat some tamals and humitas with her lovely family after work. After some typical Ecuadorian food it was time to gather with Xime’s friends and go to dance some salsa! J

I didn’t allow myself to sleep much the next morning, it was my last day in Ecuador after all. So I made one last trip to the old town, finally managed to enter the presidential palace, drank some maracuya/naranjilla juice and ate empanadas and it was already time to say good-bye to Xime L I then went to Casa de la Cultura, which had been recommended to me by various people and it was really wort the trip! Some more wondering on the streets that had become so well known to me , one last frozen(yes Xime, I finally got one! :) )and I was forced to run home, not to end up completely wet because of the rain as I had a few days before. I was finally toldth at there is no summer in Quito. Summer means wind and as my last days showed, also rain. It had even been snowing in Cajas National Park(in the southern part of Ecuador) for the past week or so, and there’s -10 degrees. Unbelievable! My friends from Bolivia had been traveling for weeks, hoping to find some sun to be able to finally wear summer dresses and flip-flops :D
My Ecuadorian family also took me to a restaurant for my last evening. I finally had a chance to try the famous hot chocolate with cheese after which we ate some cake I had made both for my family and co-workers to prove that it is possible to make cakes of sour cream J Even though I used yogurt instead, as the local sour cream has either salt or citric acid in it, not the best combination for a sweet cake...

And this is how my last weeks came to an end.  Now, sitting at the airport, on top of my luggage I have a baggage full of great memories and unforgottable contacts to take with me! I will always remember Ecuador as a paradise, as a country full of magnificent nature, delicious food and great people. And of course I will never forget my days at work with the best co-workers, days always full of laughter and adventures. Thank you for the wonderful six months!
It’s time to move on, but I hope I will make my way back to Ecuador one day!

The end.
L.

Thursday, July 7, 2011

Cotopaxi

Pühapäeval maailma kõrgeima aktiivse vulkaani otsast jalgrattaga alla sõites sai mu viimane külastamist vaja vaatamisväärsus Ecuadoris lõpuks linnukese taha! Olin ma ju planeerinud Cotopaxi ära näha esimestest nädalatest saadik. Ehkki pärast seda, kui kaks meie vabatahtlikku haiglas lõpetasid(üks murdis jalaluu, teisel rebenees alahuul-vajas kividest puhastamist ja õmblemist), see soov mõneks ajaks taandus.

Kuna ma aga täisvarustusega 7 tundi mööda jäist maapinda Cotopaxi tippu ronida ei soovinud(siiski 5897m...tulles riigist, kus kõrgeim ´mägi´ on 318m, võtab kiiremal sammul Quito künklikel tänavatelgi kõndimine mõnikord hingeldama... :) ), tuli siiski jalgrataste kasuks otsustada.

Kõigepealt mõnikümmend minutit ootamist, nagu gruppidega ikka, ning seejärel 1.5 tundi bussisõitu Quitost lõuna poole. Tubli nagu ma olen, olin seljakoti ilusti riideid (salle, villaseid sokke, kindaid) ja muud vajalikku täis pakkinud. Teised küll imestasid, et olin villased sokid juba varakult jalga pannud, kuna juba hommikul kell 7 paistis päike ja tõotas tulla soe päev, ent Cotopaxi sissepääsuni jõudes tuiskasid järjest kindaid ja mütse ostma. Külm oli! Ja meie matk algas veel umbes pool kilomeetrit kõrgemalt... Bussist välja astudes pidime tugeva tuule tõttu lendu tõusma ja sõrmede soojas hoidmine oli paras katsumus. Nimelt anti meile veel ühed kindad, kummikattega, kuna esimesed 8 km laskusime järsust mäest alla, pinnaseks äravajunud, killustiku ja tuha seguga kaetud tee. Alla jõudes olid kõigil näpud pidurdamisest krampis, eriti minul, kes ma teiste vabatahtlike kombel haiglas lõpetada ei tahtnud.

Edasi läks veidi kergemalt, 5km pärast jõudsime järveni ja sealt veel mõne km pärast lõunasöögipaika. Õhk tundus selleks ajaks juba oluliselt soojem, metsikud hobused sõid eemal head paremat ning ka meie olime lõunasöögiks valmis. Pasta salat, quiche ja šokolaadi brownied, joogiks ingveri tee - risti vastupidine kohalikele hõrgutistele, ent imehea!

Kõht täis ja pool teed veel ees. Õnneks möödus enamik teest allamäge, paaril tõusul hüppasid kõik ratta seljast maha ja kõndisid rattad käekõrval järgmise laskumiseni. Sellise kõrguse juures ja pärast nii rikkalikku lõunasööki lihtsalt ei saagi muudmoodi mäest üles :). Kokku läbisime 31km, pärast esimest 8t(laskumine) oli selline tunne nagu sõidaks mööda raudtee rööpaid-ülekere massaaz! Ent kokkuvõttes oli väga tore! J

Nüüd võib rahus kümne päeva pärast Eestisse sõita, pärast Ecuadori vabatahtlikele ettevalmistava koolituse läbiviimist sel nädalavahetusel on kõik mis ma saavutada ja näha tahtsin korda läinud!

L.
Biking Dutchman

Cotopaxi

Just nii kõrgelt alustasime matkaga/That's where we started the tour

4500m


Võitlus tuulega/Trying to hide from the wind

Allamäge/On our way down

Varurattad/Extra bikes

Metsikud hobused/Wild horses

Ka nii kõrgel õitsevad lilled :)/The flowers bloom even at those hights :)


:)
 I finally made it to Cotopaxi, the highest active volcano in the World, last Sunday. This means that I have managed to see all the sights I wanted to see within my six months in Ecuador! I had planned to go to Cotopaxi since my first weeks here, although I slightly lost my interest when two of our volunteers ended up in hospital after cycling down these magnificent landscapes.
Nevertheless, I wasn’t that into spending 7 hours climbing the mountain on icy roads with full equipment. It’s 5897m after all... It’s sometimes even difficult to walk up and down the streets of Quito...well, the highest ´mountain´ in Estonia is 318m, which should explain it quite well J. Thus I decided to join the bike tour.

At first we had to wait for half an hour or so, as always with big groups, and then drove to the South of Quito for 1.5 hours. Luckily I was smart to take lots of layers with me(also a scarf, hat, and gloves). I was already wearing my woolen socks, which was a surprise to the others as it was a very sunny morning. They understood me as soon as we got to the entrance of Cotopaxi and then hurried to buy gloves and hats themselves. It was absolutely freezing! And we hadn’t even reached the highest point where we were going to start the descent yet, it was about 500 meters higher...

The wind almost blew us off the volcano when we stepped off the bus and it was rather difficult to keep the fingers warm, although we were provided with extra gloves. It was extremely important to ceep the fingers warm since the first 8km were the steepest and we spent the whole time breaking, except for our guide who flew past us J The road was rather slippery, mostly covered with ashes. None of us could feel our fingers by the time we got down, especially me, who I spent the whole time breaking, not to end up at the hospital like my fellow volunteers had a few months before.
It was a lot easier from then onwards. We made a break by the lake after 5 km and had lunch a few km further down. The air felt rather warm by then, wild horses were eating at the background and we were ready for lunch! Pasta salad, quiche and shocolate brownies with ginger tea, nothing like the typical Ecuadorian food, but delicious!

We were at about half way, luckily the rest was mostly downhill. There were a few uphills, but we all jumped off the bikes and walked until the next descent. At this hight and after such a filling lunch there was no other way to get up these hills J. All together we cycled for 31 km, first 8 of these were steeply downhill and the rest felt like cycling on a train track-massage for the whole body! Nevetheless it was a great day! :)


I can happily return to Estonia in ten days. After organizing a pre-departure camp for Ecuadorian volunteers for this weekend I will have achieved and seen everything I wanted to.
L.

Saturday, July 2, 2011

Give a little love and it all comes back to you

Peab taaskord tunnistama, et viimased kuud on imekiiresti möödunud. Uskumatu, et mul on jäänud veel vaid mõned nädalad ekvaatoril!

Möödunud nädalavahetusel korraldati kõigile vabatahtlikele (enamik on siin olnud peaaegu aasta, ülejäänud vaid kuus kuud), kes peagi oma projekti lõpetavad, lõpulaager. Laager toimus ühes siinses projektis, mahetalus, 1.5 tundi Quitost väljas. Koht ise oli keset põlde ja mägesi, ideaalne! Ehkki enamik meist külmus öösel peaaegu kringliks. Kahe kihi riiete, magamiskoti ja kolme tekiga oli täitsa paras magada :) Suve, mis Quitos alanud peaks olema, pole minu arvates olemas. Ja rannikul on nüüdseks ka juba pilvisem, niiske õhk on aga endiselt soe.

Lõpulaager kestis 3 päeva. Kolm päeva täis naeru, emotsioone, pettumust, rõõmu, otusärevust, lootust ja vabadust. 28 vabatahtlikku, 3 korraldajat ning hunnik kohalikke lapsi. Päevi täitsid akrobaatika, ideed, mõtted ja hunnik värvi. Tantsisime, näitlesime, istusime lõkke ääres, sõime smores'e(küpsis+vahukomm+šokolaad+küpsis) ja tegime muid põnevaid asju. Kõige lõpuks kogusime kokku ideed rahvusvahelise vabatahtliku teenistuse teemal ja maalisime need kohaliku kooli seinale. Minu salaprojekt, mida nädalaid ette olin valmistanud, sai lõpuks valmis! :)

Ehkki enamik meist on nüüdseks juba ilmselt Ecuadori piiri ületanud ja seiklevad juba mööda uusi avastamist väärt riike, viivad meie rajad meid ehk tulevikus veel kokku!

Suerte y muchos exitos!

L.
Ootused/Expectations
Proovisime ringis, üksteise põlvedel istudes, kõndida :)/we tried to walk in a circle, sitting on each-others knees :)

Lasime end paberile joonistada/we were drawn on the paper

Kohalikku kooli külastasid hambaarstid/Dentist day at the local school

Värvid minu lõpuprojektiks segatud/The paint for my final project
Värvimine alaku!/Let the painting begin!

Me ei piirdunud üksnes seinaga.../It wasn`t enough just to paint the wall...

Kui redelit ei ole.../When there is no ladder...

Ka laste käed said värviga kaetud!/The hands of the children also got covered with paint!

Isegi direktor ei pääsenud :) ja redel sai ka lõpuks valmis/Even the school director was involved :) and the ladder was finally finished

Harjutus neile, kes hispaania keelt oskavad ;)/An exercise for those who can speak Spanish ;)

Uudishimulikud põnnid/Curious children
Kolm tundi ja sein valmis!/Three hours later...

VASE meeskond: Hanna-Kaisa(Soome), Xime(Ecuador), Hannes(Rootsi), mina(Eesti), Gina(USA/Ecuador)/The VASE team: Hanna-Kaisa(Finland), Xime(Ecuador), Hannes(Sweden), me(Estonia), Gina(USA/Ecuador)

Kujud/Statues
Xime kahe printsessiga/Xime with two princesses

 It´s unbelievable how fast the past months have gone... I´ve only got a few weeks left of life on the Equator!

To analyze the time the volunteers have spent here (some of us 6 months, most of the others 1 year) we had a final camp last weekend. It was held in one of the projects, an organic farm 1.5 hours away from Quito. It´s away from everything, a perfect place for the camp! Although most of us almost froze. I had two layers of clothes, a sleeping bag and 3 blankets and I was fine :) I guess there indeed is no summer in and around Quito...

The final camp lasted for 3 days. Three days full of laughter, emotions, frustration, joy, anticipation, hope and freedom. 28 volunteers, 3 facilitators and a bunch of local children. Acrobatics, ideas, thoughts and paint. Dancing, acting, camp fire and smores - these were just a few things that filled the days. And of course we generated a bunch of ideas on international volunteering and finally painted them on the wall. My secret project I had been organizing for weeks is now decorating the local school! :)

Even though most of the volunters have probably already crossed the border and are discovering what else South-America has to offer, I hope we`ll all meet again one day! 

Suerte y muchos exitos!

L.