Riobamba

Sõna Riobamba pärineb kahest sõnast – rio, mis hispaania keeles tähendab jõge, ning bamba, mis ketšua keeles tähendab orgu. (Mõnikord kutsutakse Friobamba’ks kuna kõrguse tõttu on seal üsna jahe ehkki soojem kui Quitos, frio tähendab külm hispaania keeles). Nõnda paikneb Riobamba 3.5 tunni kaugusel Quitost, jõe lähedal ning mägede vahel. Linn on koloniaalstiilis nagu Cuenca’gi, ent turistide poolt praktiliselt avastamata. Laupäeviti käib linna keskuses paikneval turul tihe sagimine, pärismaalased müüvad kõike mis lähiümbruses või veidi kaugemal kasvab. Linn lõhnab koriandri (maitsetaim, mida siin peaaegu kõikides toitudes kasutatakse) järgi, ning pisikesed murjamid mängivad müügilettide vahel peitust.  Lihaletis raiutakse värskemaid tükke ja kaubeldakse siseorganitega. Kui ma Ecuarorist taimetoitlasena tagasi ei tule, siis on see ime. Päriselt!

Inimesed on Riobambas lahked, ent me ei võtnud peaaegu 5 tunnist teekonda ette pelgalt Riobamba külastamiseks. Nimelt väljus sealt varem rong Nariz del Diablo (Saatana nina) nimelisele teele. Maailma üks ohtlikumaid raudteid, kus kallak on tavalise 1% asemel 6% ning kõige järsem osa teest läbitakse siksak tehnikas. Rong on veel kuulus selle poolest, et sõitu oli varem võimalik katusel nautida. Kahjuks said kaks inimest mõned aastad tagasi toimunud õnnetuses surma ja katusel sõitmine on nüüdseks keelatud. Ka aknast ei tohi välja upitada, kuna tee on kohati üsna kitsas.

Niisiis veetsime laupäeva õhtu Riobambas karaoket lauldes, kuna kõik muud kohad olid kinni, ja pühapäeva hommikul sõitsime Alausi’sse. Sõit pidi kestma kaks tundi, ent kuna juht ei olnud ilmselt pidurist midagi kuulnud ja kogu tee oli allamäge, jõudsime kohale tunniga. Alausi oli veelgi autentsem, kohalikud tegid rahvariietes sisseoste ja sõid traditsioonilist toitu. Turud on siin ikka toredad! Ainus vaatamisväärsus linnas oli mäe otsas paiknev kuju ning enamik turiste satub sinna vaid rongisõidu tõttu.

Kuna teadsin, et Nariz del Diablo on turistide seas väga populaarne broneerisin piletid juba mõned päevad varem. Kohale jõudes selgus, et meile oli üks koht vähem kinni pandud ja et ühtegi vaba istekohta pole... Imekombel õnnestus neil meile aga üks koht kuidagi juurde saada ning pärast hommikusööki alustasime teekonda. Rong oli 50ndatest aastatest, ent renoveeritud ja väga turistlik. Ilm oli ilus ja vaade super! Mäest alla jõudes nägime kuulsat Nariz del Diablo mäge, mis on väidetavalt oma nime saanud sellest, et tuhanded inimesed, kes püssirohuga raudteed ehitasid,  seal töötamise käigus surma said. Seejärel sõime lõunaoodet ning vaatasime kuidas kohalikud rahvariietes tantsisid.  Üks meeldejäävamaid elamusi, kahju ainult et katusele ei saanud minna J

L.

Riobamba

Turul/ At the market

Toiduturg/ Food market

Varemed/ Ruins

Riobamba

Vasakult: Simon(Saksamaa), Hannes(Rootsi), Mina(Eesti), Silja(Island), Sonja(Saksamaa), Tim(Saksamaa)/ From the left: Simon(Germany), Hannes(Sweden), Me(Estonia), Silja(Iceland), Sonja(Germany), Tim(Germany)

Alausi

Kotitäis kartuleid?/ A bag of potatoes?

Maitsetaimed/ Herbs

Rong/ The train

Siksak/ Zigzag

Lõputud mäed/ Endless mountains

Nariz del Diablo on parempoolne mägi/ Nariz del Diablo is the mountain on the right

Rongijaamas/ At the train station

Kuus õnnelikku reisijat :)/ Six happy passengers :)

Rööpad/ Rails

Juhuslik poos/ Accidental pose

Kuju keset linna/ A statue in the middle of the town

Takso?/ Taxi?

The word Riobamba is made of two words – rio, which means river in Spanish, and bamba, which means valley in Quechua. (Riobamba is sometimes called Friobamba because it’s usually quite cold over there due to the hight, although it’s warmer than in Quito, frio means cold in Spoanish)Thus, Riobamba is located 3.5 hours away from Quito, its close to a river and surrounded by mountains. The city itself is in colonial style just like Cuenca, yet it’s almost undiscovered by tourists. There are usually lots of people at the Saturday market, the Indigenous sell everything that grows closer or further from Riobamba. The city smells of coriander (a herb that is used in almost all the dishes) and the children play hide-and-seek. The vendors chop the freshest pieces ofmeat at the meat stands and people bargain with inner organs. It’s a miracle if I will not leave Ecuador as a vegetarian. Seriously!

People are extremely kind in Riobamba, however, we didn’t spend almost 5 hours on different buses just to see Riobamba. Namely a train to Nariz del Diablo (the devil’s nose) used to leave from Riobamba. It’s one of the most dangerous railways in the world, the descent is 6% instead of the usual 1% and the steepest part of the trail is surpassed in a zigzag technique. The train is also famous for its rooftop. It is unfortunately not allowed to sit on the rooftop anymorethough due to an accident that happened a few years ago when two passengers died. It’s not even allowed to reach out of the window, because the trail is quite narrow.

We spent Saturday evening in Riobamba singing karaoke, since all the other places were closed, and left for Alausi on Sunday morning. The bus ride was supposed to take 2 hours, but it only took us an hour since the bus driver had probably never  heard of breaks and the road was downhill. Alausi was even more authentic than Riobamba, the locals were dressed in traditional clothes and enjoyed typical Ecuadorian food. The markets here are so great! The only sight in town was a statue on top of a hill and most of the tourists only visit Alausi to take the famous train.

I booked the tickets a few days in advance since I knew it is pretty popular. It came as no surprise to me that the train was fully booked. Unfortunately they had booked us one less seat though... Somehow they arranged us an extra seat, we had some breakfast and were ready to go. The train was built in the 50s, but it has been renovated and looks as new. The weather was great and the views amazing! We saw the famous mountain called Nariz del Diablo when we got down to the other train station. Apparently it’s named so because thousands of people died building the railroad. We had some  brunch, saw a dance performance by the locals and took the train back up the mountains. We had such a great day!  It’s a pity we couldn’t go to the roof though J

L.