Monday, April 11, 2011

Plaanid ja päike/Plans and the sun

Ecuador ja plaanid on kaks asja mis lihtsalt ei kuulu kokku... Inimesed on seetõttu ehk muretumad, ent midagi ette planeerida on peaaegu et võimatu. Kuna Quitos on ilm viimasel nädalal ülimalt külm ja vihmane olnud (’Abril-aguas mil’ ehk April-lõputult vett) siis otsustasime taaskord rannikule vahelduseks päikese kätte peesitama minna. Mõeldud-tehtud! Kõigepealt 1 tund trollis ja seejärel lõputud tunnid bussis. Esiteks jäi buss hiljaks, seejärel bussijaamast väljudes teatati, et kuna üks peamisi tunneleid on suure vihma tõttu suletud, peame ringiga sõitma ja kõik peavad $1 juurde maksma... pikka vaidlemist ei olnud, kui vaja, siis vaja. Nõnda kestis sõit Puerto Lopez’esse 9 tunni asemel 13 tundi. Bussijuht istus eraldatud kabiinis, muusika nii kõvasti kui võimalik hüürgamas. Ilmselt selleks, et magama ei jääks. Meie istusime muidugi esireas, vähemalt oli ruumi jalgu sirutada J

Üks sõpradest jäi bussist ummikute tõttu maha ja sõitis läbi ühe teise linna. Iroonia seisnes selles, et maksis vähem ja lõppokkuvõttes jõudis samal ajal kohale... Laupäeva hommikul oli ilm pilvine ja kohati suisa sajune. Õnneks lõunaks taevas selgines ja võisime rannas, võrkkiikedes lesides, värskeid mahlu nautida. Taustal vaid lainete kohin ja lapsed eemal jalgpalli mängimas. Rand oli peaaegu et tühi. Sagimine toimus kell 7 hommikul, kui taevas oli paksult linde täis ja käis äritsemine värske kalaga. Mitte just kõige meeldivam lõhn, mis müügilettide ümbrust täitis... ent kalu oli igas mõõdus, ühed lapikumad kui teised. See tähendas vaid üht- lõunaks tuli mereande süüa!
Ülejäänud päeva vedelesime rannas ja mängisime kaarte, mina ja Nicolai (Taanist) ootasime pühapäeva, et Isla de la Plata’le minna. Isla de la Plata on siin tuntud kui vaeste Galapagos, kliima ja linnud on samad mis Galapagosel, ka kilpkonni on võimalik õnne korral näha.
Pühapäeva hommik algas lausa suurepäraselt! Ilm oli imeline ning mina ja Ian (Saksamaalt) valmistasime ülimaitsva hommikusöögi - munapudru koriandri, tomatite, paprika ja sibulaga ning magustoiduks pannkoogid puuviljasalatiga. Kõik hostelis viibijad olid vaimustatud ja käisid ümber laua imetlemas J Saarele me sel korral aga ei jõudnudki... kuna laeva meeskond otsustas, et 4 inimest ei ole piisav ja et reisi Isla de la Platale sel päeval lihtsalt ei toimu. Nojah, mis siis ikka, ega muud üle ei jää, kui tuleb Galapagosele minna...
Ülejäänud päeva veetsime batidosid(jäätisekokteile) ja värskeid mahlu juues, võrkkiikedes õõtsudes ja lainetega võidu ujudes. Tagasi Quitosse ei tahtnud meist keegi tulla, kuna teadsime, et ees ootab vaid vihm ja külm ilm.
Sel nädalal teeme veel tööd, esmaspäevast teisipäevani toimub laager, kuna oleme siin juba pool ajast veetnud, ning kolmapäeva õhtul sõidame juba neljaks päevaks vihmametsa. Loodetavasti läheb kõik plaanipärasemalt kui sel korral J
Aga nüüd rüütlisaiu tegema! Kõrvale jäätis ;)
Tervitusi vihmasest Quitost,
L.

Kalaturg/ Fish market

Kalaturg/ Fish market

Müüjad lindudega võidu jooksmas/ Vendors trying to run from the birds

India?

Mõõn-täpselt nii tühi rand oligi :)/ Low tide-empty beach

Merisiil?/ Urchin?

Tänav randa/ A street to the beach

Võrkkiiged rannas/ Hammocks at the beach

Loojangut nautimas/ Enjoying the sunset

Loojang/Sunset

Loojang/Sunset

Hommikusöök :)/Breakfast :)

Maja meres on rannavalve/The house in the sea is for the coast guard

Pasta Bolognese praetud banaanidega/Pasta Bolognese with fried bananas

Hostel Sol Inn

Puerto Lopez võrratus õhtuvalguses/Puerto Lopez in magnificent evening light
Ecuador and plans are two things that just don’t go together... Perhaps people are more carefree as a result, but it’s extremely difficult to plan something in advance. It’s been really cold in Quito for the past week, they even have a saying ’Abril-aguas mil’ which means something like April-lots of water, thus it’s been raining almost non stop. So, we decided to go to the beach to finally see some sun and we did! An hour on the trolley followed by endless hours on the bus. Firstly, the bus was late and then as soon as we left the bus station we were announced that one of the main tunnels is closed due to heavy rain and thus we have to go around and pay $1 more as it would take longer... not much we could have done about it. So as a result it took us 13 hours to reach Puerto Lopez instead of 9. The bus driver sat in an isolated area and probably had the music on maximum volume not to fall asleep. We were of course lucky to sit in the first row J at least we had extra leg space.
One of our friends missed the bus, because there was so much traffic in Quito, and had to take two busses to get to Puerto Lopez. Somehow he managed to get there at the same time as us though, even though he left Quito 2 hours later... It was quite cloudy and it even rained a bit on Saturday morning, luckily the sun came out in a few hours and we could enjoy fresh juices laying in hammocks at the beach. Waves soughing at the background and children playing football  close by. The beach was almost empty, compared to 7 AM when there was a fish market. The sky was full of birds trying to steal the fish and the people were trying to buy the best sea food. The whole beach smelled of fish at that time and there were all kinds of them. This only meant one thing-we had to have seafood for lunch!
We spent the rest of the day playing cards at the beach, me and Nicolai (from Denmark)were already looking forward to Sunday because we had planned to go to Isla de la Plata. Isla de la Plata is known as the poor man’s Galapagos as it has the same climate and birds as on Galapagos, some of the lucky ones even see turtles.
We had a really great Sunday morning! The weather was perfect and I had prepared a delicious breakfast with Ian (from Germany). We made scrambled eggs with tomatoes, peppers and coriander and for dessert we had pancakes with fruit salad. All the people who stayed at the hostel were amazedJ But sadly we never made it to the island...because the boat crew decided that they will not go since there were only 4 people who wanted to join the tour. Oh well, it seems like I have to go to Galapagos then...
So we had a relaxing day at the beach instead, drinking milkshakes and fresh juices, swaying in hammocks and swimming in the waves. Perfect! None of us wanted to return to Quito, because we knew it had been raining the whole weekend.
We’ll have one more week of work and then it’s time for the midterm camp (I can’t believe it’s already been 3 months) on Monday and Tuesday and on Wednesday evening we will already be going to the rainforest for 4 days. Hopefully everything will go as planned this time J
I’m off to make French toast, with ice-cream!
Greetings from rainy Quito,
L.

Thursday, April 7, 2011

Botaanikaaed, missa ja kolimine/Botanic garden, Mass and moving

Kuna mu perekond, kes pidi veebruari lõpuks Ecuadori tagasi jõudma, otsustas alatiseks oma teise poja juurde Italliasse kolida ning maja oli peaaegu alati tühi, väja arvatud majahoidja, kellega hommikupoolikud veetsin, otsustasin perekonda vahetada. Reede pärastlõunaks olin oma kotid kokku pakkinud ja õhtust sõin juba uue perega. Nüüd elan kesklinnale ja töökohale oluliselt lähemal, salsaklassid ja park on jalutuskäigu kaugusel ning busse ja muid transpordivahendeid möödub siit tosinaid.
Elan kolme daamiga - pensionärist ema (Maria Teresa) oma kahe tütrega (Martha ja Maria Augusta). Lisaks käib tööpäeviti koduabiline, keda Maria Teresa hellitavalt oma sekretäriks kutsub. Kõik kolm on erialalt õpetajad, noorim neist õpetab hispaania keelt. Suurepärane! Seetõttu on neil majas ka mõned vabad toad, sest mõnikord majutavad õpilasi, kes siia mõneks ajaks peatuma on otsustanud jääda. Nõnda on mul oma tuba eestoaga, oma isikliku vannitoa ja köögiga ning korrus kõrgemal on terrass. Terrassist üks aste veel kõrgemal on katusekorter, kus üks nende lapselastest, kes Belgias elab, mõnikord peatub. Muul ajal kasutab katusekortertit üks Maria Teresa poegadest, kes on kirjanik ja sinna oma ateljee teinud. Lisaks on majas veel kaks koera, kellest üks on pime, ning mõnikord käivad siin õpilased hispaania keelt õppimas, hetkel näiteks üks tüdruk Hiinast. Ühesõnaga on kõik väga kirju ja maja tavaliselt rahvast täis.
Kuna Maria Teresa kokkab nädala sees , sekretäri abiga, siis nädalavahetusel süüakse üldjuhul väljas. Sellele eelnevalt veedab Maria Teresa pool laupäeva juuksurist sõbranna juures, kes talle lokke keerab, et ikka nädalavahetuseks kena välja näha J Samal ajal käisin mina Maria Augusta ja Marthaga maja lähedal asuvas pargis ja puuviljapoes nädala varusid ostmas ning hiljem kohalikus supermarketis, kust me taksoga koju sõitsime (siin üsna tavaline). Pühapäeva hommikul, kuna päike paistis ja oli meeldivalt soe, otsustasime Maria Augustaga botaanikaaeda minna. Pühapäeviti on bussiga liiklemine Quitos veidi keeruline, kuna üks peatänavatest on suletud ja liiklemine lubatud üksnes jalgrattaga. Ja jalgrattureid oli palju! Lisaks on siin veel ’pico y placa’ autudele, mis tähendab, et vastavalt numbrimärgile ei tohi teatud päevadel sõita. Sellest hoolimata on tänavad aga tihtipeale musta suitsu täis ja sõita võib ükskõik kui vana liikumisvahendiga. Rikkamad muidugi soetavad ’pico y placa’ tõttu mitu autot, et piirangut vältida.
Pärast botaanikaaia külastamist otsustasin teistega kohalikule missale kaasa minna. Midagi eriti aru ei saanud, aga ega ma sellepärast sinna niiväga ei läinudki, rohkem seetõttu, et läksime ühte vanasse kirikusse mis asub kesklinnas ja mis on basiilikale sarnase arhitektuuriga. Peab tõdema, et seest oli kirik veel kaunim, kui väljast paistis! Pärast missat sõime lõunat. Mina sõin krevettidega cevichet, mis on üks traditsioonilistest roogadest. Külm supp, rohkem nagu kaste,  tomatite, sibula ja maitseainetega. Kõrvale paukmais, praetud mais ja banaanikrõpsud.  Maitses hea! Minu kiitvate sõnade peale lubas Maria Teresa, kellel kokaraamatu kirjutamine pooleli, mind mõni päev traditsioonilisi Ecuadori roogasid valmistama õpetada ja mina lubasin vastutasuks pannkooke ja rüütlisaiu teha J
Õhtul vaatasime kohalikke saateid ja rääkisime Eestist. 
Ah jaa, nägin siin paar päeva tagasi poes musta leiba, ent tol hetkel ei olnud aega osta. Eile tagasi minnes enam ei olnud L loodetavasti ei olnud see hooajaline kaup..
L.
Elutuba/ Living room

Söögituba/ Dining room

Teeserviis/ Tea set

Katusekorter/ Penthouse

Botaanikaaias/ At the botanic garden

Maria Augusta lehega, mille nimi on elevandi kõrv/ Maria Augusta with a leaf that's called elephant ear

Triibuline/ Stripes

Kakaopuu/ Cacao tree

Rusika suurune mardikas/ A beetle as big as a fist

Füüsalid/ Physals

Saiategu/ Bread making

Cyclo paseo

Kirik/ The church

As it turned out, my Ecuadorian family who was supposed to return to Ecuador by the end of February never came since they decided to move to Italy to live with their other son. So the house was almost always empty, except for the maid with whom I usually spent the mornings. Thus I decided it’s best if I change the family. I was all ready to go by Friday afternoon and had dinner already with the new family. I now live much closer to everything, salsa classes, downtown and some parks are just a short walk away and there are dozens of buses that pass my new home.
I live with three ladies, a retired mother (Maria Teresa) with her two daughters (Martha and Maria Augusta). We also have a maid who comes every weekday, who Maria Theresa caressingly calls her secretary. All three of them are or used to be teachers, the youngest of them teaches Spanish. Great! Therefore they also have a few spare rooms in the house since they sometimes accommodate students who decide to study Spanish in Quito and want to live with an Ecuadorian family. However, there are no students staying here at the moment, so I have my own room with a living room, my personal bathroom and kitchen and there is also a terrace on the roof. Next to the terrace there is a penthouse where one of the grandchildren, who now lives in Belgium, sometimes stays. One of Maria Teresa’s son’s, who is a writer, uses it in the meanwhile as his office. On top of that we also have two dogs, one of whom is sadly blind. Maria Augusta also gives classes to some students at home a few days a week, at the moment she teaches a girl from China. Thus the house is always full of people and there is always something happening.
Maria Teresa is the one who usually cooks during weekdays with the help of her secretary, thus the family tends to eat out during weekends to give her some rest. So Maria Teresa spends half of her Saturdays at her friends house who does her hair so that she would look nice for the weekend J Me, Maria Augusta and Marta went for a walk to a park and brought some fruit in the meanwhile, after which we went food shopping and returned in a taxy (very common here). We also wanted to go to a botanic garden, but unfortunately it started raining, so we had to postpone it until Sunday morning when the weather was perfect!
It’s a bit tricky to get to places by bus on Sundays since one of the main roads in Quito is only opened for cyclists and there are lots of them! Furthermore, there is a ’pico y placa’ system in Quito, which means that depending on the plate numbers some cars are not allowed to drive on certain days. Nevertheless there is always lots of traffic and you can drive no matter how old your car is. The rich, of course, own two cars to avoid ’pico y placa’
After visiting the botanic garden it was time to go to a Mass, I decided to join the others because they went to one of the most beautiful churches here, similar to the basilica in the old town. I didn’t understand much, but that wasn’t the point, I mostly went to be part of the tradition and to see the church. It was even more beautiful inside that it lookes from the outside! Then we had lunch, I ate ceviche with shrimps, a typical dish here. It’s a cold soup, more like a sauce with tomatoes, onnions and herbs accompanied with popcorn, toasted corn and banana crisps. Delicious! Maria Teresa, who is in the middle of writing a cookbook, promised to teach me how to cook typical Ecuadorian dishes one day and I, in return, promised to teach her how to make pancakes and french toast J
We watched some local programs during dinner, after which we spoke about Estonia.
Oh and also, I saw black bread in one of the supermarkets the other day, but I didn’t have time to buy it then. I went back yesterday and they had none left L I hope it wasn’t some seasonal promotion...
L.

Thursday, March 31, 2011

¡Que lindo es mi Quito!

Mõned päevad tagasi käisin Omar'iga (mu siinne ainus pereliige) ühel Quito vaateplatvormil, kust avanes võrratu vaade öisele Quitole. Lõputult tulesid ja suurepärane Quito vanalinn! Linn oli inimestest üsna tühi ja õhk soe. Üldse on siin viimastel päevadel 24 kraadi sooja olnud ja sadanud üksnes pärastlõunal. Mõnus!Seekord taipasin kaamera kaasa võtta ja seega jagan seda imelist vaadet teiega:)

Toredat nädalavahetust!

L.

Vaade vanalinnale/ The view on the old town

El Panecillo

Tänav vanalinnas/ A street in the old town

La Basilica

My hostbrother, Omar, took me to one of the viewpoints in Quito a few days ago. The view was amazing! Lots of streetlights and historical buildings. The city was pretty empty and the evening was warm. The weather has been quite good for the past few days, 24 degrees and it's only rained in the afternoons. Great! I luckily remembered to take my camera with me this time and thus I'll share the nice view with you :)

Have a great weekend!

L.

Wednesday, March 30, 2011

Riobamba

Sõna Riobamba pärineb kahest sõnast – rio, mis hispaania keeles tähendab jõge, ning bamba, mis ketšua keeles tähendab orgu. (Mõnikord kutsutakse Friobamba’ks kuna kõrguse tõttu on seal üsna jahe ehkki soojem kui Quitos, frio tähendab külm hispaania keeles). Nõnda paikneb Riobamba 3.5 tunni kaugusel Quitost, jõe lähedal ning mägede vahel. Linn on koloniaalstiilis nagu Cuenca’gi, ent turistide poolt praktiliselt avastamata. Laupäeviti käib linna keskuses paikneval turul tihe sagimine, pärismaalased müüvad kõike mis lähiümbruses või veidi kaugemal kasvab. Linn lõhnab koriandri (maitsetaim, mida siin peaaegu kõikides toitudes kasutatakse) järgi, ning pisikesed murjamid mängivad müügilettide vahel peitust.  Lihaletis raiutakse värskemaid tükke ja kaubeldakse siseorganitega. Kui ma Ecuarorist taimetoitlasena tagasi ei tule, siis on see ime. Päriselt!
Inimesed on Riobambas lahked, ent me ei võtnud peaaegu 5 tunnist teekonda ette pelgalt Riobamba külastamiseks. Nimelt väljus sealt varem rong Nariz del Diablo (Saatana nina) nimelisele teele. Maailma üks ohtlikumaid raudteid, kus kallak on tavalise 1% asemel 6% ning kõige järsem osa teest läbitakse siksak tehnikas. Rong on veel kuulus selle poolest, et sõitu oli varem võimalik katusel nautida. Kahjuks said kaks inimest mõned aastad tagasi toimunud õnnetuses surma ja katusel sõitmine on nüüdseks keelatud. Ka aknast ei tohi välja upitada, kuna tee on kohati üsna kitsas.
Niisiis veetsime laupäeva õhtu Riobambas karaoket lauldes, kuna kõik muud kohad olid kinni, ja pühapäeva hommikul sõitsime Alausi’sse. Sõit pidi kestma kaks tundi, ent kuna juht ei olnud ilmselt pidurist midagi kuulnud ja kogu tee oli allamäge, jõudsime kohale tunniga. Alausi oli veelgi autentsem, kohalikud tegid rahvariietes sisseoste ja sõid traditsioonilist toitu. Turud on siin ikka toredad! Ainus vaatamisväärsus linnas oli mäe otsas paiknev kuju ning enamik turiste satub sinna vaid rongisõidu tõttu.
Kuna teadsin, et Nariz del Diablo on turistide seas väga populaarne broneerisin piletid juba mõned päevad varem. Kohale jõudes selgus, et meile oli üks koht vähem kinni pandud ja et ühtegi vaba istekohta pole... Imekombel õnnestus neil meile aga üks koht kuidagi juurde saada ning pärast hommikusööki alustasime teekonda. Rong oli 50ndatest aastatest, ent renoveeritud ja väga turistlik. Ilm oli ilus ja vaade super! Mäest alla jõudes nägime kuulsat Nariz del Diablo mäge, mis on väidetavalt oma nime saanud sellest, et tuhanded inimesed, kes püssirohuga raudteed ehitasid,  seal töötamise käigus surma said. Seejärel sõime lõunaoodet ning vaatasime kuidas kohalikud rahvariietes tantsisid.  Üks meeldejäävamaid elamusi, kahju ainult et katusele ei saanud minna J
L.

Riobamba

Turul/ At the market

Toiduturg/ Food market

Varemed/ Ruins
Riobamba
Vasakult: Simon(Saksamaa), Hannes(Rootsi), Mina(Eesti), Silja(Island), Sonja(Saksamaa), Tim(Saksamaa)/ From the left: Simon(Germany), Hannes(Sweden), Me(Estonia), Silja(Iceland), Sonja(Germany), Tim(Germany)

Alausi

Kotitäis kartuleid?/ A bag of potatoes?


Maitsetaimed/ Herbs


Rong/ The train

Siksak/ Zigzag
Lõputud mäed/ Endless mountains

Nariz del Diablo on parempoolne mägi/ Nariz del Diablo is the mountain on the right

Rongijaamas/ At the train station

Kuus õnnelikku reisijat :)/ Six happy passengers :)

Rööpad/ Rails

Juhuslik poos/ Accidental pose

Kuju keset linna/ A statue in the middle of the town

Takso?/ Taxi?

The word Riobamba is made of two words – rio, which means river in Spanish, and bamba, which means valley in Quechua. (Riobamba is sometimes called Friobamba because it’s usually quite cold over there due to the hight, although it’s warmer than in Quito, frio means cold in Spoanish)Thus, Riobamba is located 3.5 hours away from Quito, its close to a river and surrounded by mountains. The city itself is in colonial style just like Cuenca, yet it’s almost undiscovered by tourists. There are usually lots of people at the Saturday market, the Indigenous sell everything that grows closer or further from Riobamba. The city smells of coriander (a herb that is used in almost all the dishes) and the children play hide-and-seek. The vendors chop the freshest pieces ofmeat at the meat stands and people bargain with inner organs. It’s a miracle if I will not leave Ecuador as a vegetarian. Seriously!
People are extremely kind in Riobamba, however, we didn’t spend almost 5 hours on different buses just to see Riobamba. Namely a train to Nariz del Diablo (the devil’s nose) used to leave from Riobamba. It’s one of the most dangerous railways in the world, the descent is 6% instead of the usual 1% and the steepest part of the trail is surpassed in a zigzag technique. The train is also famous for its rooftop. It is unfortunately not allowed to sit on the rooftop anymorethough due to an accident that happened a few years ago when two passengers died. It’s not even allowed to reach out of the window, because the trail is quite narrow.
We spent Saturday evening in Riobamba singing karaoke, since all the other places were closed, and left for Alausi on Sunday morning. The bus ride was supposed to take 2 hours, but it only took us an hour since the bus driver had probably never  heard of breaks and the road was downhill. Alausi was even more authentic than Riobamba, the locals were dressed in traditional clothes and enjoyed typical Ecuadorian food. The markets here are so great! The only sight in town was a statue on top of a hill and most of the tourists only visit Alausi to take the famous train.
I booked the tickets a few days in advance since I knew it is pretty popular. It came as no surprise to me that the train was fully booked. Unfortunately they had booked us one less seat though... Somehow they arranged us an extra seat, we had some breakfast and were ready to go. The train was built in the 50s, but it has been renovated and looks as new. The weather was great and the views amazing! We saw the famous mountain called Nariz del Diablo when we got down to the other train station. Apparently it’s named so because thousands of people died building the railroad. We had some  brunch, saw a dance performance by the locals and took the train back up the mountains. We had such a great day!  It’s a pity we couldn’t go to the roof though J
L.

Monday, March 28, 2011

Töö, salsa ja keelevahetus/ Work, salsa and language exchange

Viimased kaks nädalat olen hommikupoolikuti üksi tööl olnud, kuna Gina, mu ülemus, ning Xime, sissetulevate vabatahtlike koordineerija, olid Saksamaal konverentsil ja Carolina, väljaminevate vabatahtlike koordineerija, töötab üksnes pärastlõunal, kuna hommikuti käib ülikoolis. Niisiis minu teha oli kõige muu hulgas ka telefoni vastu võtta ja siis aru saada keda täpselt taheti või mis informatsiooni vaja on. Enamasti saadi mu hispaania keelest õnneks aru J

Mis ma siis veel teinud olen... Kuna 5 lühiajalist vabatahtlikku on oma töö siin lõpetanud, viisin nendega läbi lahkumiseelse seminari ja organiseerisin neile transpordi. Tegelesin finantsasjadega, vabatahtlike, perekondade ja projektide andmebaasidega ja muude pisiasjadega, mis kontoris tegemist vajasid. Lisaks korraldasin vabatahtlikele fotokonkursi ning kultuuriürituse, mille raames me vanalinnas jazz kontserdil käisime. Sel nädalal külastan veel mõnda vabatahtlikku, et neid intervjueerida ning järgmisel nädalal peaks meie kauaoodatud video kodulehe tarbeks lõpuks valmis saama J
Mu päevad Ecuadoris ei lõppe aga tööpäeva lõppedes. Iga kuu esimesel teisipäeval saan teiste vabatahtlikega kokku. Tavaliselt õhtustame pizza restoranis, eelmisel korral otsustasime aga Mehhiko toidu kasuks ning jazz kontsert vanalinnas toimus samuti teisipäeval. Kolmapäeviti võtan mõnede teiste vabatahtlikega kesklinnas salsa tunde, pärast mida me mõnikord salsa klubis kohalikega harjutamas käime. Ehkki oleme vaid neli tundi võtnud on põhisammud ja pöörded juba selged ning sammude vähesus tantsimist ei takista.
Mõned nädalad tagasi avastasin sellise asja nagu keelevahetus (või kuidas seda eesti keeles nimetatakse?). Ehk et neljapäeviti saan ühes siinses Itaaliapärases kohvikus kokku inimestega, kes kas siis hispaania, inglise või mõnda muud keelt praktiseerida soovivad. Nõnda räägime tunni ühes, tunni teises keeles, sageli kauemgi J Lisaks on üritusel aeg-ajalt ka teema, ühel korral räägiti bonsai taimedest ja Jaapani keelest ning mõned nädalad enne seda tantsiti salsat.
Ilm on siin mõnevõrra päikselisem, kui möödunud kuul. Täna paistis näiteks päike ja oli 24 kraadi. Mõnus! Eriti tore on see, et töötan pargi kõrval ja seega saan lõunapausi ajal parki minna. Mõnikord saame teiste vabatahtlikega pärast tööd pargis kokku ja naudime head ilma ning sööme jäätist. Õhtuti  üritan mõnikord hispaania keelseid filme vaadata. Hollywoodi filmid, millele on hispaania keelne tekst peale loetud on eriti veidrad, aga see-eest laiendavad sõnavara. Vahel mõtlen, et peaks ehk hispaania keele tunde võtma hakkama, et grammatikat harjutada ja sõnavara laiendada, kuna igapäevased asjad saan hispaania keeles ilusti aetud, ent võiks ju rohkem osata J
Täna hommikul, kui üsna mitu bussi minust peatumata mööda kihutasid ja ma peaaegu tööle hiljaks jäin, kuna teed oli täiesti võimatu ületada, leidsin, et need üksikud bussipeatused ja ülekäigurajad mis siin on, on täiesti otstarbetud. Sageli ei hoolita isegi valgusfooridest, keegi peab vilega keset teed seisma ja märku andma, kui tohib sõita. Kaos tipptunnil J
Nädalavahetusest juba varsti!
L.

Quito äärelinn, inimesed teed ületamas/ Suburb of Quito, people crossing the street

Kõrvaltänav/ A street near my house

 I’ve spent the last two weeks almost alone at the office, because Gina, my boss, and Xime, the coordinator of incoming volunteers, were at a conference in Germany and Carolina, the coordinator of outgoing volunteers, only works in the afternoons, because she has to attend lectures in the mornings. Thus amongst all the other things I also had to answer the phone and understand what the people wanted. Luckily most of them understood my Spanish :)
What else have I done... I had to organize a pre-departure training and the pick-ups for 5 volunteers who had finished their voluntary work here and were leaving. I also had to deal with some financial issues, the databases of volunteers, families and projects and some other smaller things that needed to be done at the office. Furthermore, I organized a photo competition and a cultural event for the volunteers. They were both a great success and everybody enjoyed jazz in the old town. I will visit a few more volunteers this week to interview them and hopefully the promotion video for the web page will be finished next week J
My days here in Ecuador don’t usually end with the end of the workday though. We have a volunteers meeting every first Tuesday of the month, when we usually have dinner at a pizza restaurant, although we decided to go to a Mexican reataurant last time. The jazz concert we went to was also on a Tuesday. Me and a few other volunteers take salsa classes on Wednesdays, after which we sometimes go to a salsa club to practice with the locals. We have only taken 4 classes and thus only know the basic steps and spins, but that doesn’t stop us from dancing.
I also discovered language exchange a few weeks ago. Thus on Thursdays I usually go to this Italian cafe where some people gather to practice Spanish, English or some other language. We speak one hour in one, the next hour(usually longer) in another language. They sometimes also have themes such as Japanese culture or Salsa.
The weather has been a lot better recently. It rained almost the whole February, who would have thought they have winter here J However, it was sunny the whole day today and it was around 24 degrees. Great! It’s so nice that  I work next to a park and thus I can have lunch at the park if it’s sunny. Sometimes I meet the other volunteers after work and we go there to enjoy the good weather and have ice-cream. I try to watch films in Spanish in the evenings. Hollywood films that are dubbed into Spanish are so strange to watch, but they are good for learning. Sometimes I think I should start taking Spanish lessons though, just to practice the grammar and widen my vocabulary. I can manage everyday conversations in Spanish, but it would be great if I was able to speak more J
I was almost late for work this morning because quite a few busses passed me without stopping and it was impossible to cross the road... The few bus stops and crossings that there are are pretty useless as sometimes also are the traffic lights. Someone has to stand in the middle of the road with the whistle and coordinate the traffic, otherwise there is a chaos during rush hour J
I will write about my weekend soon!
L.